Uurides reformatsiooni mõju kasvatusele ei saa mööda minna Calvinist, kes oli Lutheri reformatsioonitegevuse jätkaja ning kõlblusnõudmistes kõige radikaalsem. Oma usuõpetuses rõhutas ta tunduvalt rohkem veel kui Luther isikliku tahte mõju olematust jumalikus ettemääratuses. Jumal on ammu enne sündi ära määranud, kes saab õndsaks ja kes läheb põrgu. Inimese tahe ei muuda siin midagi. Kuid kuna keegi ei tea, kes on äravalitud, siis peavad kõik püüdma õige kristlase sügava usu ja karske eluga Jumala poole. Kummalisel kombel ei tõuganud see ettemääratuse seisukoht usklikke Calvinist eemale, vaid ta ümber koondus üha enam fanaatilisi ususangareid. 1537.a suutis erakordse sisendusjõuga jutlustaja Genfi lühikeseks ajaks endale allutada. Endine elurõõmus, pidudearmastaja ja käitumistavades üsna liberaalne linnaelanikkond muutis oma linna kloostri sarnaseks.

1536.a kirjutas Calvin oma kuulsa "Kristliku usuõpetuse" ja kohe selle järel ka katekismuse. Ta ei nõua, et elanikud arutleksid usu üle, vaid et nad järgiksid vastuvaidlematult seadust. Töötatakse välja igapäevaelu kõige pisematesse üksikasjadesse puutuvad korraldused. Linn muutub vaikseks ja ülikorralikuks. Kõikjal on järelevaatajad ja jälgijad. Vahet ei tehta ei rikaste ega vaeste vahel, mis esialgu karmidele kohtumõistjatele pooleheidjaid juurde toob, kuid mitte kauaks. Nõudmistega on tugevasti üle pingutatud.Calvin ja tema poolehoidjad peavad linnast lahkuma, kuid juba 1541.a genfilased anuvad teda tagasi tulema, "oma kallist venda, kes meile on kahtlemata hädavajalik ja keda rahvas nii kirglikult taga nõuab". . Nüüd õnnestub Calvinil oma reformid läbi viia. Need hõlmavad mitte ainult kirikuõpetust, vaid ka kohtukorda, linnavalitsuse tegevust, üldse kogu elukorraldust. Calvinit kutsuvad tema vastased "Genfi paavstiks". Tema võim on tõepoolest piiramatu. Calvini draakoni seadused olid kirjutatud "vere ja tulega". Calvin ise oli parim näide halastamatust, õiglasest ja karmist "tasujast" Jumalavastaste tegude eest. Tolle aja Genfi võrreldi Savonarola aegse Firenzega. Genfi linnavalitsus juhindub kalvinistidest jutlustajate karmidest reeglitest: hasartmängija seisab häbipostis kõigi oma kaartidega, noor naine, kes on julgenud tulla kirikusse lokitud soenguga, pannakse kolmeks päevaks vangi koos oma juuksuriga, keelatud on kõik lõbustused ja lärmakad koosviibimised, ebaviisakate väljendite kasutamine, jumalavallatutest rääkimata. Isegi voorimees, kes kõvasti ja südametäiega kirub oma hobust, peab karistust kandma.

Calvini arvates oli suurem patt süüdlase karistamatus kui süütute karistamine. Karistada tuli mitte ainult kodanikevastaseid tegusid - vargust, tapmist või muud õigustevastast tegu vaid ka kõlbelisi kuritegusid - abielurikkumist, joomist, Jumala solvamist st ketserlust aga ka vandumist. Karistus on väga sageli surmanuhtlus: valitsusevastane tegu, isa vastu käe tõstmine, abielurikkumine jms. Karistused on julmad, kuid nendega kaasnevad veel ka kohustuslikud piinamised, et tõde teada saada. Lapsi sunnitakse kaebama oma vanemate peale. Piisas kaebusest, et inimest välja saata või hukata. Katkuepideemiate ajal liiguvad kuuldused, et seda teevad mürgitajad. Sellest piisab, et terve hulk inimesi hukata. Kontrolli all oli linnaelanikkonna kogu isiklik elu. Suured trahvid ja veel hirmsam karistus võis järgneda mingi katoliku atribuudi - palvehelmeste, kujukese või ristikese leidmisel, jutlustajasse mitteküllaldase austusega suhtumise, liiga rikkaliku riietuse või ehete eest. Iga elaniku peamine kohustus oli kirikus käimine ja mitte ükskõik millise, vaid ainult oma koguduse omas. Täpselt reglementeeritakse kanga odavus või kallidus, millest tohib riideid õmmelda, milline peab olema lõige, millised kaunistused on lubatud. Isegi roogade arv toidulaual on eeskirjades kirjas. Kolm nahkseppa pandi kolmeks päevaks vee ja leiva peale kõlvatuse eest, sest nad olid hommikueineks söönud kolm tosinat pirukaid. Ei mingeid traditsioonilisi kevadpidusid, tantse ja ilmalikke laule ega ka pulmade toredust. Calvin hävitab linnatrahtrid ja seab selle asemel sisse igas linnakvartalis abtkonnad ehk vaimulikud kasiinod, kus linnaelanikud, kes ei suutnud endas suhtlemise vajadust alla suruda, said nii vaimuliku kui ilmaliku kontrolli all oma vaba aega veeta. Samasugusele raudsele distsipliinile oli allutatud ka ümberkaudne maaelanikkond. Nii õpetati rahvale läbi ilmaliku askeetluse allumist ja usku.

Väga kaua niisugune distsipliini ja karistuste pinge muidugi kesta ei saanud ja pärast Calvini surma hakkas elukorraldus muutuma leebemaks, kuid kahtlemata oli tehtud ära oluline töö kõlbluse rõhutamisel ja kasina elu propageerimisel. . Juba mitmed aastad oli õpetatud Calvini katekismust, tsiteeritud teisi tema töid. Jutlustajad jätkasid elanikkonna korrale kutsumist. Calvini nõutud absoluutne distsipliin ja karm õiglus elasid edasi mitmetes protestantlikes usuvooludes.