KÜSIMUSED
1. Kuidas lastes tekitada huvi hariduse vastu?
2. Kuidas panna noored õppima?
3. Kuidas tagada laste individuaalne areng (koolis)
4. Kuidas säilitada ja suurendada lastes õppimislusti?
5. Kuidas rikastada ja mitmekesistada hariduse andmist?

LAHENDUSED
Kõikidele eelnevatele küsimustele lahenduse leidmisel tuleb alustada esmalt kodust. Olulise rolli omandab seejuures vanemate suhtumine haridusse ja kooliellu. Vanem on see, kes peab andma lapsele õige suuna eluteel.

Ettepanekud:

*Tõsta lapsevanemate oskusi huvi suunamiseks oma eeskujuga samas lapse piiride ja võimete reaalne tajumine
*Tagasiside lapsele ja lapsevanemale – kooli ja lapsevanema tihe koostöö.
*Luua sobiv arengukeskkond – klassid väiksemaks, et õpetaja jõuaks tegelda iga lapsega, individuaalne lähenemine, lisaks teooriale ka praktiline tegevus- teadmiste rakendamine ja tulemuste ülevaatamine.
*Positiivsete tulemuste tunnustamine – õpilase ja õpetaja suhtlemine/suhtumine, eduelamus igale lapsele.
*Mehed kooli – motiveerida mehi koolis õpetama ja eeskujuks olema.
*Kooli lähedusse huvialaringid – tasuta!
*Õuesõppe väärtustamine.
*Vajaliku kvalifikatsiooniga õpetajad – oskus oma ainest lapsi huvituma panna (Minu Eesti 2009).

Selleks, et lapsed tahaksid koolis käia, peab neil olema seal eelkõige huvitav ja tore. Õpetaja jaoks on koolis tähtis õppeprotsess, mitte üksnes tulemus. Kui protsess on huvitav, siis tuleb ka laps ütlema, et nii tore on olla koolis. Mis siis peaks emale rohkem korda minema, kas see, et mõni laps klassist on saavutanud kusagil esimese koha, või hoopis see, et tema enda lapsel meeldib koolis käia. Kool peaks olema lapsele meeldiv arenguvõimalus, mis aitaks säilitada ja suurendada õppimislusti. Laste individuaalse arengu tagamiseks koolis tuleb eelkõige äratada lastes huvi õpetatava vastu. See ongi õpetaja peamine ülesanne. Tuleb suunduda õpetamiselt juhendamisele. Õppekeskkond avatumaks muuta. Õppemeetodiks valida suhtlemine. Rõhuasetus peaks liikuma testimiselt tagasiside andmisele. Aktiivses õppimises on täiskasvanu osalemine oluline. Roll võib varieeruda: juht, õpetaja, vaatleja. Õpetaja ei ole enam õpikeskkonna arhitekt, vaid selle aktiivne liige. Ta peab oskama püstitada küsimusi, mis aitavad lapsel aru saada, analüüsida ja mõelda iseseisvalt (Brotherus jt. 2001).

Ettepanekud:
*Soovitav on teha eriti head õpetajad liikuvateks õpetajateks (nagu raamatukogubussid), kes käivad koolist kooli ja annavad igas iga nädal mõne tunni (Turovski ratastele). *Luua aineõpetajate võrgustik, mis aitaks tuua kooli väljastpoolt huviäratajaid.
*Panna käima laboribussid (füüsika, keemia) kus saaks ise lahedaid katseid teha ja vaadata kuidas üliõpilased neid teevad.
*Võimaldada laialdasem individuaalsete õppekavade tegemine.
*Seadustada abiõpetajate ametikohad.

Et õppimine oleks mõnus peavad olema motiveeritud nii õpetajad kui õpilased. Kuidas seda saavutada?

Ettepanekud:
*Õpetaja peab olema entusiastlik ning andma oma aktiivsuse õpetatavatele edasi.
*Õpetajate värbamisprotsess peaks sisaldama nt sobivustesti, kus tehakse kindlaks, kas ta on motiveeritud.
*Aineid tuleks õpetada nendele omases keskkonnas - puid looduses, loomi loomaaias või looduses (nt hülgeid ja kalu meres). Oluline on kontekst, raamatust lugedes ning tahvlilt vaadates puudub nii tihe seos omandatava teemaga.
*Uut teavet, ideid, avastusi tuleks jagada sõpradega, lähedased loovad huvi ainete vastu ja tekitavad uudishimu.
*Kui on uudishimu, siis on mõnus õppida.
*Tuleks juhtida tähelepanu uutele huvitavatele asjadele, nt tehnoloogia-saavutused, uued muuseumid, teemamesside avamised. *Isiklik huvi teema vastu teeb õppimise mõnusaks (Minu Eesti 2009).