Jätkusuutlik haridussüsteem
KÜSIMUSED
1. Kuidas parandada ja muuta Eesti haridussüsteemi?
2. Kuidas muuta Eesti haridussüsteem jätkusuutlikumaks?
3. Kuidas muuta gümnaasiume nii, et õpilane saaks isiksusena areneda?
LAHENDUSED
Eesti haridussüsteemi parandamiseks tuleb kõigepealt vaadata, kuidas näeme olukorda koolieelses hariduses, alg- ja keskkoolides. Arutelu alla tuleks võtta hariduse ja harituse seotuse tähtsus, samuti ka laste individuaalsete annete arendamise vajaduse küsimus. Tuleb mõelda selle üle, kas Eestis on kõigil lastel võrdsed võimalused oma potentsiaali rakendamiseks haridusteel? Selleks, et tõuseks laste enesehinnang ja see omakorda tooks kaasa harmoonilisema ühiskonna, peab kooli programmi sisse tooma eluõpetuse.
Lääne ühiskonnas saab hariduse ka iga arengupeetusega või lihtsalt erisugune inimene, kes õppida ei suuda. Meil praagitakse välja need, kes juba alamates klassides tunduvad "perspektiivitud". Hariduse andmine tuleb diferentseerida ja spetsialiseerida, vastasel juhul tekivad meie ühiskonda kirjaoskamatud ja seda juba õige varsti.
Mida saaks teha riik ja ühiskond küsimuse lahendamisel? Riigilt oodatakse ausat avalikustamist, milline on TÕDE koolide olukorra ja koolides toimuva, õpilaste-õpetajate omavaheliste suhete kohta, loovuse, avatuse ja uuendusmeelsuse arenguvõimeluste ja piirangute kohta. Seda selleks, et vältida pidevat õpetajate ja koolide ringkaitset ning muutuste vältimist. Muuta saab süsteemi vaid siis, kui haridusasutused sellega kaasa tulevad ning tegeldakse tegelike põhjustega, seega seatakse TÕDE ausse (Minu Eesti 2009).
Selleks, et muuta haridussüsteemi peaks eelkõige *Riigi palgale võtma abiõpetajad. *Diferentseeritud lähenemine lastele. *Riigieksamid tuleb kaotada, jätta alles koolieksamid. *Õpetajate hoiakuid peab muutma, sh. muuta lastekesksemaks õpetajakoolituse õppekavad. *Tugisüsteemid viia nõustamiskeskuste alluvusse, et psühholoogid saaks nõustada ka juhtkonda ja oleksid oma tegevuses sõltumatud ning saaksid kaitsta laste huve juhtkonnaga vastuollu minemata. *Ainekavade mahtu tuleks vähendada. Luua koolidele vabamad käed nende valikul. *Kaotada koolide pingeread. *Hästi toimivaid koole ei tohi niisama kergekäeliselt sulgeda (Minu Eesti 2009).
Eesti hariduse jätkusuutlikumaks muutmiseks tuleks. *Takitada pidevat koolivahetust 1-12 klassini. Lastel ei teki niimoodi oma kooli tunnet, kui nad pidevalt on sunnitud ühe etapi läbimise järel teise kooli minema. *Takistada pidevat reformimist- vaevalt jõuab uute ideedega kaasa minna kui juba hakkavad puhuma uued tuuled, millega kaasa söösta. *Koolis valitseb liigne autoritaarsus- siiani oli õpetus õpetajakeskne. Õpetaja oli see, kes ütles, mida, millal ja kuidas teha, nüüd on tulnud aeg ka lapsi kuulata. Tuleb leida leida kuldne kesktee õpilastele ja õpetajatele (Minu Eesti 2009).
Seni õpetati lapsi enamasti seletamise teel. Neile jäi vaid passiivse kuulaja roll. Et midagi muutuks peab toimuma üleminek kõiki lapsi arendavale õppele. Lapsest lähtuv õppekava ehitatakse üles nende huvile ja vajadustele toetudes. Tegevuste vahelised piirid praktiliselt puuduvad, õpetus muutub ühtseks tervikuks. Õppetöö peab toimub uurimuslikult, siis saavad lapsed aru, mida nad teevad. Tekib terviklik maailmapilt ja areneb teaduslik mõtlemisviis. Kui tahame näha oma lapsi tegusate ja õnnelike inimestena, ei saa leppida rutiinse õpetamisega (Tenno 2007).
*Tuleb õpetada noori ise mõtlema- luua võimalused katsetamiseks, uurimiseks, järeldusteni jõudmiseks. Lapsed peavad looma oma teadmised kogemuste kaudu, neid ei saa lihtsalt niisama anda. Valmis teadmised salvestuvad küll kiiresti lapse mällu, kuid neid on hiljem, seoste loomiseks, raske mälust üles leida. Seoste loomise oskus on uue ja edasiviiva üheks kindlamaks mooduseks. Loominguline mõtlemine jõuab lapseni siis, kui pole ette antud lahendusi ning eeldab kriitilist mõtlemist, olemasolevate teadmiste kasutamist, uut moodi mõtlemise avastamist. Õppimine peab olema lõbus, fantaasiarikas mõtisklus ja juurdlemine, seoste leidmine ja uute võimaluste avastamine. Laps peab omandama oskuse leida asjadele omaenese seletus (Tynan 2004; Zoller 2008).
*Paremaks ja tõhusamaks tööks koolides sooviks õpetaja õpilaste arvu vähendamist klassides. Kas see aga end ka õigustaks?
Ainuüksi klassi vähendamine küll midagi paremaks ei tee - autoritaarne õpetaja saab veel enam oma võimu laste peal näidata - ja mida väiksem klass, seda enam see üksikõpilaseni ulatub. Kui õpetaja ikka kaasaegseid meetodeid ei valda, siis ei valda. Rühmatöö, projekt- ja stsenaariumõppe jne jaoks on aga alla 20-ne klass üsna sobimatu (Sarv 2009).
*Haridusministri ametiaeg peaks olema piisavalt pikk, et tal oleks võimalus oma ideed lõpule viia. Riikliku õppekava paindlikkuse suurendamine ja mahu vähendamine. Õpilase isiksuse arengule võiksid kaasa aidata ka kindla suunitlusega gümnaasiumid. Põhikoolis tuleb õpetada lapsi informatsiooni talletama ja süstemaatiliselt õppima. Õpilase arenguks nii algselt põhikoolis kui hiljem gümnaasiumis tuleb noori eelkõige motiveerida omaalgatuslikuks tegevuseks. Samuti tuleb edendada õpilaste omavahelist koostööd nii koolisiseselt kui koolide vaheliselt (Minu Eesti 2009).
1. Kuidas parandada ja muuta Eesti haridussüsteemi?
2. Kuidas muuta Eesti haridussüsteem jätkusuutlikumaks?
3. Kuidas muuta gümnaasiume nii, et õpilane saaks isiksusena areneda?
LAHENDUSED
Eesti haridussüsteemi parandamiseks tuleb kõigepealt vaadata, kuidas näeme olukorda koolieelses hariduses, alg- ja keskkoolides. Arutelu alla tuleks võtta hariduse ja harituse seotuse tähtsus, samuti ka laste individuaalsete annete arendamise vajaduse küsimus. Tuleb mõelda selle üle, kas Eestis on kõigil lastel võrdsed võimalused oma potentsiaali rakendamiseks haridusteel? Selleks, et tõuseks laste enesehinnang ja see omakorda tooks kaasa harmoonilisema ühiskonna, peab kooli programmi sisse tooma eluõpetuse.
Lääne ühiskonnas saab hariduse ka iga arengupeetusega või lihtsalt erisugune inimene, kes õppida ei suuda. Meil praagitakse välja need, kes juba alamates klassides tunduvad "perspektiivitud". Hariduse andmine tuleb diferentseerida ja spetsialiseerida, vastasel juhul tekivad meie ühiskonda kirjaoskamatud ja seda juba õige varsti.
Mida saaks teha riik ja ühiskond küsimuse lahendamisel? Riigilt oodatakse ausat avalikustamist, milline on TÕDE koolide olukorra ja koolides toimuva, õpilaste-õpetajate omavaheliste suhete kohta, loovuse, avatuse ja uuendusmeelsuse arenguvõimeluste ja piirangute kohta. Seda selleks, et vältida pidevat õpetajate ja koolide ringkaitset ning muutuste vältimist. Muuta saab süsteemi vaid siis, kui haridusasutused sellega kaasa tulevad ning tegeldakse tegelike põhjustega, seega seatakse TÕDE ausse (Minu Eesti 2009).
Selleks, et muuta haridussüsteemi peaks eelkõige *Riigi palgale võtma abiõpetajad. *Diferentseeritud lähenemine lastele. *Riigieksamid tuleb kaotada, jätta alles koolieksamid. *Õpetajate hoiakuid peab muutma, sh. muuta lastekesksemaks õpetajakoolituse õppekavad. *Tugisüsteemid viia nõustamiskeskuste alluvusse, et psühholoogid saaks nõustada ka juhtkonda ja oleksid oma tegevuses sõltumatud ning saaksid kaitsta laste huve juhtkonnaga vastuollu minemata. *Ainekavade mahtu tuleks vähendada. Luua koolidele vabamad käed nende valikul. *Kaotada koolide pingeread. *Hästi toimivaid koole ei tohi niisama kergekäeliselt sulgeda (Minu Eesti 2009).
Eesti hariduse jätkusuutlikumaks muutmiseks tuleks. *Takitada pidevat koolivahetust 1-12 klassini. Lastel ei teki niimoodi oma kooli tunnet, kui nad pidevalt on sunnitud ühe etapi läbimise järel teise kooli minema. *Takistada pidevat reformimist- vaevalt jõuab uute ideedega kaasa minna kui juba hakkavad puhuma uued tuuled, millega kaasa söösta. *Koolis valitseb liigne autoritaarsus- siiani oli õpetus õpetajakeskne. Õpetaja oli see, kes ütles, mida, millal ja kuidas teha, nüüd on tulnud aeg ka lapsi kuulata. Tuleb leida leida kuldne kesktee õpilastele ja õpetajatele (Minu Eesti 2009).
Seni õpetati lapsi enamasti seletamise teel. Neile jäi vaid passiivse kuulaja roll. Et midagi muutuks peab toimuma üleminek kõiki lapsi arendavale õppele. Lapsest lähtuv õppekava ehitatakse üles nende huvile ja vajadustele toetudes. Tegevuste vahelised piirid praktiliselt puuduvad, õpetus muutub ühtseks tervikuks. Õppetöö peab toimub uurimuslikult, siis saavad lapsed aru, mida nad teevad. Tekib terviklik maailmapilt ja areneb teaduslik mõtlemisviis. Kui tahame näha oma lapsi tegusate ja õnnelike inimestena, ei saa leppida rutiinse õpetamisega (Tenno 2007).
*Tuleb õpetada noori ise mõtlema- luua võimalused katsetamiseks, uurimiseks, järeldusteni jõudmiseks. Lapsed peavad looma oma teadmised kogemuste kaudu, neid ei saa lihtsalt niisama anda. Valmis teadmised salvestuvad küll kiiresti lapse mällu, kuid neid on hiljem, seoste loomiseks, raske mälust üles leida. Seoste loomise oskus on uue ja edasiviiva üheks kindlamaks mooduseks. Loominguline mõtlemine jõuab lapseni siis, kui pole ette antud lahendusi ning eeldab kriitilist mõtlemist, olemasolevate teadmiste kasutamist, uut moodi mõtlemise avastamist. Õppimine peab olema lõbus, fantaasiarikas mõtisklus ja juurdlemine, seoste leidmine ja uute võimaluste avastamine. Laps peab omandama oskuse leida asjadele omaenese seletus (Tynan 2004; Zoller 2008).
*Paremaks ja tõhusamaks tööks koolides sooviks õpetaja õpilaste arvu vähendamist klassides. Kas see aga end ka õigustaks?
Ainuüksi klassi vähendamine küll midagi paremaks ei tee - autoritaarne õpetaja saab veel enam oma võimu laste peal näidata - ja mida väiksem klass, seda enam see üksikõpilaseni ulatub. Kui õpetaja ikka kaasaegseid meetodeid ei valda, siis ei valda. Rühmatöö, projekt- ja stsenaariumõppe jne jaoks on aga alla 20-ne klass üsna sobimatu (Sarv 2009).
*Haridusministri ametiaeg peaks olema piisavalt pikk, et tal oleks võimalus oma ideed lõpule viia. Riikliku õppekava paindlikkuse suurendamine ja mahu vähendamine. Õpilase isiksuse arengule võiksid kaasa aidata ka kindla suunitlusega gümnaasiumid. Põhikoolis tuleb õpetada lapsi informatsiooni talletama ja süstemaatiliselt õppima. Õpilase arenguks nii algselt põhikoolis kui hiljem gümnaasiumis tuleb noori eelkõige motiveerida omaalgatuslikuks tegevuseks. Samuti tuleb edendada õpilaste omavahelist koostööd nii koolisiseselt kui koolide vaheliselt (Minu Eesti 2009).