Laste huvi tõstmine hariduse vastu
KÜSIMUSED
1. Kuidas lapses töökogemuse tahet suurendada?
2. Kuidas säiliks õpilase huvi õppimise suhtes?
3. Kuidas muuta õpilane õpihimulisemaks, kuidas tekitada temas huvi just ENDA jaoks õppimise vastu?
LAHENDUSED
Nii õppimine kui töötamine nõuab sarnaseid eeldusi - eneseregulatsiooni, keskendumisvõimet ja soovi ülesannet lahendada. Vastavad projektid peavad olema peenetundeliselt koostatud - kui rõhuda õpilaste kohustustele ja rõhutada eesmärki, et nende töötahet tuleb tõsta, siis see muutub neile eos vastumeelseks. Tuleb leida see, millega õpilane TAHAB tegeleda ja panna ta vastutama, nt organiseerima, koordineerima, eestvedama. Tuleks tekitada olukord, kus ta saab aru, et tema tegemisest tekib tulemus, ta saab midagi mõjutada. Sageli õpetajad ei märka, et õpilase tegemised on ka huvitavad, omapärased ja soovivad rõhutada ainult seda, mis on õppekavas ja pealesurutud. Siiski kõik tegemised, millel on positiivne tulemus, saavad alguse tahtest ja vabast soovist ja just seda tahet tuleb positiivselt manipuleerida. Sama ka kohustuste puhul - tuleb äratada õpilaste huvi ja positiivsus. Projektidesse tuleb kaasata eestvedajad ja liidrid, nö ninamehed, võita enda poole "negatiivsed kangelased" ja viia ideed nende kaudu laiematesse ringidesse. Noortesse tuleb viia teadmine, et kooliaeg ei ole lõputu ja elus "läbi murdmine" on äärmiselt raske ning iga päev, mis nad koolis viibivad, saavad nad teha midagi selleks, et oma "tagalat kindlustada" ja saada kellekski, midagi saavutada. Tööelu, karjäär ja elus toimetulek paraku algavad koolist, kuid millegipärast võetakse kooli kui mingit eraldiseisvat maailma (kelle jaoks vangistusasutus, kelle jaoks lõbuasutus). Palju aitaks ka erinevate elukutsete esindajate kooli toomine ja vestlusringid, just rõhuasetusega sellel, milliseid erinevaid teadmisi-oskusi see vajab. Kooli tuleks kutsuda tippjuhte, tippsportlasi ja inimesi, kes on elus pidevalt orbiidil ja nad ütlevad kõik, et oma saavutuste nimel on nad pidanud tegema tööd-tööd-tööd ja et õppimine on selle töö hulgas olnud oluliseim ja raskeim (Minu Eesti 2009).
Sõidutada koolilapsi, kes ei taha õppida tutvuma töötamisega ettevõtetes (vanemate nõusolekul). Klassidele aastas üks projekt, teemal "kuidas lapses töötahet suurendada". Töövarju päevad 9-12 klassis 2x aastas kohustuslikuks. Rohkem malevakohti, kutsekoolidele praktikakohti, õpilaskodud. Põhikoolile õppetöökojad tulevastes ettevõtetes (Minu Eesti 2009).
Kõik algab vanemate suhtumisest – ole teadlik ja positiivne lapse suunaja. *Väliskeskkond – kool, sõbrad, eeskujud. *Huvialaste võimaluste laiendamine. *Tähtis pole võit vaid osavõtt. *Vanemate teadlikkus võimalustest – teavitustöö ringidest, üritustest paremaks. *Tegevuste väärtustamine, tutvustamine ühiskonna poolt (ringide, huvialade tutvustamine teles jne). *Ühtne teavitussüsteem - perepäevad, kodukandi päevad, koolid avatuks, koolides huviringide osakaalu suurendamine (Minu Eesti 2009).
Iga koolipäev, iga koolitund peaks pakkuma midagi hingelähedast igale lapsele. Oma tegevust kavandades tuleks püüada õpetajana näha ette midagi igale temperamendile. See, mis pakub pônevust koleerikule, on sageli vastuvôetamatu, hirmutav melanhoolikule. Erinevad tegevused, temperamendipärased lôigud jutustuses, erinevad tunni rütmid ja muinasjututegelased, ôpitavad loomad-tainedki häälestavad enesele erinevaid lapsi (Sarv 1999).
Õpilane saab oma huvi ja tahet arendada, kui tal on võimalusi iseseisvaks tegutsemiseks, sealhulgas nii mängimiseks kui eksperimentideks. Huvi tõstab võimalus iseseisvalt valikuid teha, valida raamatuid või teemasid, mida sügavamalt käsitleda. Klassis saab huvi tõsta grupitöödega, samuti õpetuses õpilaste küsimustele toetumise teel. Keskendumist teadmiste omandamisele ja sisemist motivatsiooni saab tõsta, kui kasutada mitmekesiseid ülesandeid ja õpitegevusi. Teine võimalus nii huvi kui sisemise motivatsiooni tõstmiseks on avaliku hindamise ja võrdlemise vähendamine. Võistlustel on alati ka kaotajaid, kellel on motivatsiooni säilitamisega raskusi. Õpilaste võrdlemine teistega peaks asenduma võrdlusega tema enda varasemate tulemustega. Kiitma peaks õpilast tegutsemise eest ka siis, kui tulemus pole kõige parem, ent õpilane on selle saavutamiseks pingutanud. Samas ei tohiks klassis liialdada tasude ja karistustega. Keerukamate ülesannete puhul võib aidata õpilasel tööd lõpule viia – seda juhul, kui ta seda ka tegelikult vajab ning on eelnevalt ise piisavalt proovinud. Arengu soodustamiseks ning õpimotivatsiooni säilitamiseks tuleb õpilastele pakkuda võimalusi ennast võimetekohaselt rakendada: anda neile suurem vabadus, võimalusi otsustada, tegutseda oma huvide ja oma soovide kohaselt (Minu Eesti 2009).
Õpetajad peavad looma hooliva, stimuleeriva ja kaasava töökeskkonna, mis innustab lapsi tegutsema, katsetama ning võtma riske ja rakendama demokraatia põhimõtteid töötades nii iseseisvalt kui koos teistega. Õpikeskkond mõjutab tuntavalt iga lapse hariduslikku kogemust. Õpetajad kaaluvad hoolega, kuidas kujundada ja kohandada füüsilist ruumi, võimaldamaks ohutut liikumist nii grupi- kui ka individuaalse töö korral. Vajadusel muudetakse ruumi ja õppematerjale, kohandamaks neid eri vanuserühmadele ja/või eri lastele. Õpikeskkonna sotsiaalne ja emotsionaalne õhustik tuleneb demokraatlike väärtuste edendamisest kaasates lapsi aktiivsete osavõtjatena selgete ootuste, reeglite ja nendest tulenevate tagajärgede väljatöötamisse. Lisaks julgustavad õpetajad lapsi tegema valikuid ja õppima iseseisvalt , luues olukordi, kus lapsed saavad üksteist aidates koostööd teha ja tegutseda kordamööda eduka tulemuse saavutamiseks (Männamaa 2006).
Kõige paremini kasvatakse õpingute kaudu. Õpetajate ülesanne on lülitada õpikeskkonda mitmesuguseid õppematerjale. Nad planeerivad eakohaseid eesmärke igale lapsele eraldi ja ka grupile tervikuna, reageerivad laste huvidele, arvestavad igaühe tugevaid ja nõrku külgi ning ergutavad loomupärast uudishimu. Eakohane õppeprogramm põhineb teadmistel laste arengust: arusaamisel, et kõik lapsed läbivad ühesuguseid staadiume ning samal ajal tuleb iga last tema unikaalsuses eraldi võtta. Õpetajad peavad teadma, mis on laste kasvamisele ja arengule tüüpilist, et õppimist ja tegevusi korraldada. Ühtlasi peavad nad tähele panema samaealiste laste oskuste ja huvide erinevusi. (Seefeldt, 1994; Bredekamp, 1993).
1. Kuidas lapses töökogemuse tahet suurendada?
2. Kuidas säiliks õpilase huvi õppimise suhtes?
3. Kuidas muuta õpilane õpihimulisemaks, kuidas tekitada temas huvi just ENDA jaoks õppimise vastu?
LAHENDUSED
Nii õppimine kui töötamine nõuab sarnaseid eeldusi - eneseregulatsiooni, keskendumisvõimet ja soovi ülesannet lahendada. Vastavad projektid peavad olema peenetundeliselt koostatud - kui rõhuda õpilaste kohustustele ja rõhutada eesmärki, et nende töötahet tuleb tõsta, siis see muutub neile eos vastumeelseks. Tuleb leida see, millega õpilane TAHAB tegeleda ja panna ta vastutama, nt organiseerima, koordineerima, eestvedama. Tuleks tekitada olukord, kus ta saab aru, et tema tegemisest tekib tulemus, ta saab midagi mõjutada. Sageli õpetajad ei märka, et õpilase tegemised on ka huvitavad, omapärased ja soovivad rõhutada ainult seda, mis on õppekavas ja pealesurutud. Siiski kõik tegemised, millel on positiivne tulemus, saavad alguse tahtest ja vabast soovist ja just seda tahet tuleb positiivselt manipuleerida. Sama ka kohustuste puhul - tuleb äratada õpilaste huvi ja positiivsus. Projektidesse tuleb kaasata eestvedajad ja liidrid, nö ninamehed, võita enda poole "negatiivsed kangelased" ja viia ideed nende kaudu laiematesse ringidesse. Noortesse tuleb viia teadmine, et kooliaeg ei ole lõputu ja elus "läbi murdmine" on äärmiselt raske ning iga päev, mis nad koolis viibivad, saavad nad teha midagi selleks, et oma "tagalat kindlustada" ja saada kellekski, midagi saavutada. Tööelu, karjäär ja elus toimetulek paraku algavad koolist, kuid millegipärast võetakse kooli kui mingit eraldiseisvat maailma (kelle jaoks vangistusasutus, kelle jaoks lõbuasutus). Palju aitaks ka erinevate elukutsete esindajate kooli toomine ja vestlusringid, just rõhuasetusega sellel, milliseid erinevaid teadmisi-oskusi see vajab. Kooli tuleks kutsuda tippjuhte, tippsportlasi ja inimesi, kes on elus pidevalt orbiidil ja nad ütlevad kõik, et oma saavutuste nimel on nad pidanud tegema tööd-tööd-tööd ja et õppimine on selle töö hulgas olnud oluliseim ja raskeim (Minu Eesti 2009).
Sõidutada koolilapsi, kes ei taha õppida tutvuma töötamisega ettevõtetes (vanemate nõusolekul). Klassidele aastas üks projekt, teemal "kuidas lapses töötahet suurendada". Töövarju päevad 9-12 klassis 2x aastas kohustuslikuks. Rohkem malevakohti, kutsekoolidele praktikakohti, õpilaskodud. Põhikoolile õppetöökojad tulevastes ettevõtetes (Minu Eesti 2009).
Kõik algab vanemate suhtumisest – ole teadlik ja positiivne lapse suunaja. *Väliskeskkond – kool, sõbrad, eeskujud. *Huvialaste võimaluste laiendamine. *Tähtis pole võit vaid osavõtt. *Vanemate teadlikkus võimalustest – teavitustöö ringidest, üritustest paremaks. *Tegevuste väärtustamine, tutvustamine ühiskonna poolt (ringide, huvialade tutvustamine teles jne). *Ühtne teavitussüsteem - perepäevad, kodukandi päevad, koolid avatuks, koolides huviringide osakaalu suurendamine (Minu Eesti 2009).
Iga koolipäev, iga koolitund peaks pakkuma midagi hingelähedast igale lapsele. Oma tegevust kavandades tuleks püüada õpetajana näha ette midagi igale temperamendile. See, mis pakub pônevust koleerikule, on sageli vastuvôetamatu, hirmutav melanhoolikule. Erinevad tegevused, temperamendipärased lôigud jutustuses, erinevad tunni rütmid ja muinasjututegelased, ôpitavad loomad-tainedki häälestavad enesele erinevaid lapsi (Sarv 1999).
Õpilane saab oma huvi ja tahet arendada, kui tal on võimalusi iseseisvaks tegutsemiseks, sealhulgas nii mängimiseks kui eksperimentideks. Huvi tõstab võimalus iseseisvalt valikuid teha, valida raamatuid või teemasid, mida sügavamalt käsitleda. Klassis saab huvi tõsta grupitöödega, samuti õpetuses õpilaste küsimustele toetumise teel. Keskendumist teadmiste omandamisele ja sisemist motivatsiooni saab tõsta, kui kasutada mitmekesiseid ülesandeid ja õpitegevusi. Teine võimalus nii huvi kui sisemise motivatsiooni tõstmiseks on avaliku hindamise ja võrdlemise vähendamine. Võistlustel on alati ka kaotajaid, kellel on motivatsiooni säilitamisega raskusi. Õpilaste võrdlemine teistega peaks asenduma võrdlusega tema enda varasemate tulemustega. Kiitma peaks õpilast tegutsemise eest ka siis, kui tulemus pole kõige parem, ent õpilane on selle saavutamiseks pingutanud. Samas ei tohiks klassis liialdada tasude ja karistustega. Keerukamate ülesannete puhul võib aidata õpilasel tööd lõpule viia – seda juhul, kui ta seda ka tegelikult vajab ning on eelnevalt ise piisavalt proovinud. Arengu soodustamiseks ning õpimotivatsiooni säilitamiseks tuleb õpilastele pakkuda võimalusi ennast võimetekohaselt rakendada: anda neile suurem vabadus, võimalusi otsustada, tegutseda oma huvide ja oma soovide kohaselt (Minu Eesti 2009).
Õpetajad peavad looma hooliva, stimuleeriva ja kaasava töökeskkonna, mis innustab lapsi tegutsema, katsetama ning võtma riske ja rakendama demokraatia põhimõtteid töötades nii iseseisvalt kui koos teistega. Õpikeskkond mõjutab tuntavalt iga lapse hariduslikku kogemust. Õpetajad kaaluvad hoolega, kuidas kujundada ja kohandada füüsilist ruumi, võimaldamaks ohutut liikumist nii grupi- kui ka individuaalse töö korral. Vajadusel muudetakse ruumi ja õppematerjale, kohandamaks neid eri vanuserühmadele ja/või eri lastele. Õpikeskkonna sotsiaalne ja emotsionaalne õhustik tuleneb demokraatlike väärtuste edendamisest kaasates lapsi aktiivsete osavõtjatena selgete ootuste, reeglite ja nendest tulenevate tagajärgede väljatöötamisse. Lisaks julgustavad õpetajad lapsi tegema valikuid ja õppima iseseisvalt , luues olukordi, kus lapsed saavad üksteist aidates koostööd teha ja tegutseda kordamööda eduka tulemuse saavutamiseks (Männamaa 2006).
Kõige paremini kasvatakse õpingute kaudu. Õpetajate ülesanne on lülitada õpikeskkonda mitmesuguseid õppematerjale. Nad planeerivad eakohaseid eesmärke igale lapsele eraldi ja ka grupile tervikuna, reageerivad laste huvidele, arvestavad igaühe tugevaid ja nõrku külgi ning ergutavad loomupärast uudishimu. Eakohane õppeprogramm põhineb teadmistel laste arengust: arusaamisel, et kõik lapsed läbivad ühesuguseid staadiume ning samal ajal tuleb iga last tema unikaalsuses eraldi võtta. Õpetajad peavad teadma, mis on laste kasvamisele ja arengule tüüpilist, et õppimist ja tegevusi korraldada. Ühtlasi peavad nad tähele panema samaealiste laste oskuste ja huvide erinevusi. (Seefeldt, 1994; Bredekamp, 1993).