Geiśa on vist küll kõige jaapanlikum kõikidest jaapani sotsiaalsetest gruppidest. Ta on tõeline Jaapani sümbol. Esimene asi, mis tema puhul meelde tuleb, on portselannukulik ilu, graatsiline liikumine, kummaliselt liikumatu naeratus, taktitundeline sõbralikkus ja muidugi tants ja laul.

Tema kõige suurem eripära on selles, et ta on jaapani abielunaise vastand igas mõttes. Kui geiśa abiellub, siis ta lakkab olemast geiśa. Jaapani mehe arvates täiendavad abikaasa ja geiśa ükteist suurepäraselt.

Abikaasa on sotsiaalselt aheldatud kodu ja pere külge, ka siis kui ta mingi osa ajast töötab väljaspool kodu. Abikaasa võib olla külm, geiśa peab olema seksikas. Aikaasa võib olla ilmetu, geiśa peab olema kunstimeelega, artistlik. Abikaasa võib olla loid, igav, geiśa peab olema rõõmus, vallatlev, teravmeelne.

Eurooplanna või ameeriklanna peab geiśat jaapani mehe mänguikanniks ja nõuab talle iseseisvust ja vabadust. Ühelt poolt on geiśa kõige otsesemas mõttes meeste meelelahutaja. Paradoksaalsel kombel on aga just tema saavutanud suhtelise majandusliku iseseisvuse, omab mõningast otsustamisõigust ja vaba valikut.

Jaapanis on iidsetest aegadest naise rollid täpselt paika pandud ja geiśa roll sealhulgas.

Jaapani abielupaar läheb koos välja haruharva. Siis kõnnib mees alati samm ees ja naine samm järel. Neil ei tule pähegi käia kõrvuti või käest kinni või käe alt kinni. Seda peaks eelkõige jaapanlanna endale solvavaks. Siis arvataks, et ta riputab end häbitult mehele kaela, et ta on unustanud naise väärikuse ja tagasihoidlikkuse.

Jaapani abielunaine ja geiśa on suutnud rahulikult olla üksteise kõrval ja täiendanud teineteist.

Geiśa pealtnäha sundimatu käitumine, oskus vestlust juhtida, lõbustada külalisi, aidata neil unustada igapäevamured, panna oma laulu-, tantsu- ja mänguoskust imetlema on aga saavutatud pika ja raske, sageli tüütu õppimisega. Õppimine on raske just seetõttu, et geiśalt nõutakse mitmekülgsust ja kontrolli all on iga tema liigutus, tema naeratus, soeng, riietus. Ta ei tohi hetkekski pead kaotada ega ühtegi vale liigutust teha.

Geiśaks saada tähendab lapsest peale õppima hakkata. Tänapäeva Jaapanis hakkavad geiśad kaduma, kuigi oma eksootilisuse pärast on nad endiselt külaliste poolt nõutavad. Nimelt ei anna vanemad enam tütreid geiśade õpetajate juurde enne, kui üldkool läbi.

Tõelised geiśad aga alustavad maiko´dena. Klassikaliselt algas õppimine 10-12 aastaselt. Tüdruk asus lihtsalt elama ühte teemajadest, mille perenaine sai talle teiseks emaks ja üldjuhendajaks. Maiko võeti vastu geiśade õeskonna kindlasse hierarhiasse ja temast sai ühe geiśa noorem õde. Just see temast kogenum neiu oli tüdruku peamine õpetaja ja ettenäitaja. Teda kuitsuti okasan. Õppimine oligi eelkõige geiśade keskkonnas elamine ja eeskuju najal õppimine, sest jälgima pidi kõike – liikumist, naeratust, kõnnakut, zeste. Maikode elu polnud kerge. Arvati, et kui ta noorest peast teab, mis on raskused, saab temast tugev naine ja hea geiśa. Läbi terve õppeaja õpetati tüdrukule kunstniku väärikust ja vastutust iga oma esinemise eest.

Maikodel olid arvukad tantsutunnid, nad õppisid muusikariistadel mängima, laulma. Harjutused olid pikad ja nõudsid suurt püsivust. Tavaliselt spetsialiaseeruti juba õppimise käigus mingile südamelähedasemale kunstisuunale: kes peamiselt rahvalauludele, kes mingi kindla muusikariista virtuoosele mängule, kes teatud tantsude esitamisele.

Geiśad elasid kindlate õeskondadena teemajade juures. Teemaja omanikuks ja õeskonna juhiks oli ema, tavaliselt endine kogenud geiśa, kelle käes oli maja äriline tegevus ja kes juhtis ka õeskonna väljaõpet.

See oli täielikult naiste maailm, meestel ei olnud sellesse päeval asja, nemad olid vaid õhtused kliendid ja neile näidati vaid väljaõppe paraadpoolt. Seepärast oli geiśade maailm ehk ainuke kogu idamaises kultuuris, kus sooviti vaid tütarde sündi, kes sujuvalt kohanesid säärase eluga ja tavaliselt jätkasid oma emade tegevust. Poeg oli selles keskkonnas võõrkeha ja emad püüdsid oma poegi kasvatada kuskil eemal.