Kanda kimonod praeguses Jaapanis on väga keeruline. Kimono on samuti eht-jaapanlik riideese ja nõuab vastavat ümbrust, elustiili ja tempot. Kunagi oli kimino olmekultuuri kindel osa, mis täielikult vastas igapäevaelu nõuetele. Riietusesemele avaldasid mõju kõik eluvaldkonnad ja ta ise kujundas ilukaanoneid. Kimono rõhutas osasid figuuri osi nagu kukal, kael, puusad, pahkluud, ja püüdis peita teisi – taljet, jalgu ja rinda. Kimono sobis tüüpilisele jaapanlanna figuurile kõige paremini ja kujundas ka ilumalli.Euroopa suurerinnaline ja pikajalgne standart ei paista kimonos eriti kena.

Kimono sulandub ka suurepäraselt traditsioonilise jaapani kodu eluruumi. Kogu elu selles ruumis möödus põrandal ja madala lauakese ääres, mille taga istuti kandadel. Jaapani kodus ei käidud kunagi jalanõudega, põrandad olid siledad ja kimono slepp libises vabalt, rõhutades naise figuuri ja elegantset liikumist. Kimono kandmine oli omaette oskus. Jaapanlanna pidi oskama sobitada kimino ja vöö värve, valima õige kimono vastavalt aastaajale, sündmusele, oma vanusele, sotsiaalsele staatusele. Ta pidi arvestama saja pisiasjaga ja lõppkokkuvõttes mõjus oma nauditavates toonides kimonoga kauni, elegantse, hoolitsetud ja peenena. Siia juurde kuulus kohustuslikult õige soeng, meik, õiged ehted, õiged lõhnaained.

Omaette oskus ja kohustuslik osa tervikust oli lehviku kasutamine. Seda kasutasid nii mehed kui naised. Naiste käes olid peened lehvikud, mis kaunistatud kaunite maastikupiltide ja sügavmõtteliste kalligraafiliste aforismidega, omaette keeleks. Lehvikukeelt valdasid eriti hästi aristokraadid. Lehvik nagu ka kõik muud aksessuaarid pidi sobima kimonoga, olema vastav aastaajale või sündmusele, sellel olev kujutis või aforism võis anda põhjust suhtlema hakkamiseks. Lehvik oli omaette sümbol. See võidi mingi sõnumina unustada kuhugi, kinkida pühendusega, hoida poolavatuna, liikumatult, peita selle taha nägu ja kõnelda vaid silmadega. Alates sügise tulekust ja sügistuulte saabumisest lehvikuid ei kasutatud. Kuna lehvik oli ka üks enamtuntud kingitus, siis sügisel kingituseks saadetud lehvik tähendas või ennustas lähedase suhte katkemist või katkestamist.