Eurooplasi on samuraide vastuvaidlematu ja täielik kuuletumine oma isandale hämmastanud seepärast, et see allumine oli täielikult teadvustatud ning tulenes mitte hirmust ja karistusest vaid sügavast sisemisest veendumusest käituda just nimelt nii ja mitte teisiti. Jaapanlaste arusaamine aust, eneseväärikusest on vapustavad ja viisakus ning kõlbelisus räägivad heast kasvatusest.

Esimesed märked samuraide kui sõjaseisuse kohta kuuluvad 10.-12.sajandisse, kuid nähtus ise on tuntud 7.-8. sajandil, kui jaapanlaste hõimud pidid pidama pidevaid sõdu saarestiku põhielanike- ainudega. Sõdalaste read täienesid jooksikute-talupoegade ja teiste madalamate seisuste hulgast, kes otsisid vabadust ja maad. Juba siis kujundas samurai iseloomu igapäevane valmisolek võitluseks, pidevad lahingud, karastatuse vajadus, loobumine vähimatestki mugavustest.

Nendelt tahumatutelt talupoegadest võitlejatelt nõuti eelkõige head mõõga- ja oda käsitsemist, täpset vibulaskmist, vaprust ja julgust ning kogu hingega oma isanda teenimist. Pidevate kodusõdade käigus kujunes Jaapanis terve rida iseseisvaid ülikuid – daime´sid, kes pidasid ülal sõdalastegruppe, kelle ainus ülesanne oligi sõdida ja vaheaegadel treenida ja end sõjaks ette valmistada.

12.sajandiks kujunesid võimsad samuraiperekonnad ja klannid ning sõjapraktika kõrval olid kujunenud ka moraalsed printsiibid, mis toetusid eelkõige aule, vaprusele, kohusetundele, peremehetruudusele. Selle kõige alusel kujunes busido kodeks.

13 sajandi jooksul lihviti ja täiendati ning täpsustati samuraide moraali kanoonilisi väärtusi, mis ühendasid endas nii sintoismi, budismi, daoismi kui konfutsionismi õpetusi.

Samurai kasvatuses oli õige olulisemaks iseloomu kasvatamine ja kujundamine. Busido e samurai käitumiskoodeks toetus kolmele alustalale: Ti, Džin ja Ju – Tarkus, Heasoovlikkus ja Julgus.

Samurai oli alati tegev, teadus oli temas kaugel. Teadus ja teadmised huvitasid teda niivõrd, kuivõrd nad olid seotud sõjalise alaga. Busidos näiteks puudub matemaatika õppimine. Esiteks feodaalsõjad olid mingist täpsusest, arvestusest ja mõõtmisest kaugel, teiseks, samurai kasvukeskkond ei vajandud eriti arvutamist. Raha tundmine, nagu juba nimetatud, oli häbiasi. Raha nimel tegutsemine madal ja räpane. Koonerdamine kulla ja eluga naerdi välja, vastupidi, heldet annetamist (nii kulla kui elu) peeti tõelise samurai vääriliseks.

Kokkuhoid oli hea, kuid ennekõike kasinuse aspektist. Luksus oli sõdalasele kõige suurem pahe ja samurailt nõuti karmi askeetlikku elu.

Usk huvitas teda vaid julguse kasvatamise protsessis. Samurai intellektuaalse kasvatuse suurema osa moodustasid filosoofia ja kirjandus. Busido õpetus seisnes peamiselt vehklemises, vibulaskmises, dziudzitsu ehk javara oskuste omandamises, ratsutamises, oda käsitsemises, ning taktika, kalligraagia, eetika, kirjanduse ja ajaloo õppimises.