Tänapäeva Jaapani territoorium koosneb umbes 4000 saarest. Peamine territoorium on neli suurt saart - Honsiu, Kiusiu, Shikoku ja Hokkaido. Jaapanit peetakse sageli väikeseks riigiks. See pole päris õige, sest tema territooriumon suurem kui Itaalia või Inglismaa. Kuid suurem osa maast on mägine, mis oluliselt kitsendab majanduslikku tegevust. Vähesed tasandikud ja mereäärne riba ongi kogu territoorium, mida jaapanlased võisid asustada iidsetest aegadest tänini. Mingil määral tingis see üldise ajaloolise tendentsi elada suurte ning kompaktsete gruppidena. Samal ajal reaalne Hokkaido saare kasutuselevõtt kuulub alles 19 sajandi II poolde.

VII sajandist said Jaapani valitsejad endale tiitliks tenno(ülemvalitseja). Riiki ennast nimetab esmakordselt Nippon´iks (“Päikesetõusu maa”) üks tenno oma 607.a pöördumises Hiina keisri poole.
Sellest ajast algasid tihedad sidemed Hiina ja Jaapani vahel. Hiinasse saadeti noori õppima, saatkondi kingitustega jms. Põhieesmärgiks oli teaduse ja kunsti tundmaõppimine ja uurimine. Jaapani kõrgem kiht jõudis juba siis Hiina Tan dünastia kõrgele kultuuritasemele.

VII kuni IX sajandini kujunes välja Jaapani seadusandlus. Talupojad harjusid seaduslike maksudega ega protesteerinud nende vastu. Protesti kutsus esile vaid seadusest suurem maks. Olulisema osa elanikkonnast moodustasid römin –maaharijad (hea rahvas), temale vastandus seisuslik riigiametnikkond - kuge. Ametnikele määrati riigi poolt majapidamiste kogum, mille sissetulekud neid toitsid. Seda perioodi nimetatakse ka Jaapani hiinastamise perioodiks, sest kogu ametnikkonna, asutuste, seadusandluse, maksudesüsteemi mudelid tulid Hiinast.

Sel perioodil tuli Jaapanisse ka hiina kiri. Tõsi küll, see tuli üle Korea.
VII sajandist on Jaapanis levinud ka budism ja budistlik mütoloogia, mis oma rikka jumalate ja pooljumalate panteoniga andis värvikat lisa jaapani mütoloogiasse.