Mehisus, vaimujõud, vaprus, kartmatus - need on hingeomadused, mis on kasvueas poisse alati kõige enam köitnud, nende väärtuste najal koos pidevate konkreetsete isiklike eeskujudega kasvatati pikka aega paljusid põlvkondi sõdalasi.

Säärane kasvatus algas juba siis, kui poiss imes veel emarinda. Ema ähvardas valu pärast nutvat last: “Ainult argpüks nutab niisuguse tühise kriimu pärast. Mis sa teed siis, kui lahingus lüüakse sul käsi otsast? Või kui sa pead tegema harakiri?”

Lastele mõeldud juttude üks põhiteema oli hingejõu ja vapruse suurus üldse ja kõige selle esinemine eriti just laste seas. Juttude väikesed kangelased sooritasid mitmesuguseid kangelastegusid ja näitasid üles hämmastavat sisemist jõudu ja mehisust.

Vanemad kasvatasid oma lapsi väga karmide kui mitte öelda julmade meetoditega. Samuraide pojad pidid täitma väga raskeid ülesandeid, mis nõudsid neil sageli üliinimlikke füüsilisi ja vaimseid pingutusi. Kuid kõik see oli nõutud, idealiseeritud ning ainuvõimalik. Selle poole püüti kogu hingega.

Väga efektiivseteks kasvatusvahenditeks peeti näiteks ootamatut nälga või pikaajalist külma talumist. Tegelikult toimus “ultraspartalik” keha, närvide ja vaimu karastamine. Näiteks väikesi lapsi saadeti täiesti võõraste inimeste juurde mingi kindla ülesandega, äratati nad enne päikesetõusu ja saadeti külmaga paljajalu lugemise õpetaja juurde, üsna sageli, üks-kaks korda kuus kogunesid lapsed gruppidesse ja pidid terve öö jooksul ärkvel olema ja lugema üksteisele ette. Laste armastatud meelelahutus oli enam või vähem kõhedate paikade (hukkamispaigad, surnuaiad, vaimudemajad jms) kartmatu külastamine nii päeval kui ööl. Sageli nõudsid vanemad lastelt peale avalikku hukkamist, mida lapsed loomulikult pidid pealt vaatama, ka veel öösel hirmsasse paika tagasi minemist ja maharaiutud peale mingi märgi oma külastuse tunnistuseks jätmist.

Kõik see ei pidanud aga süvendama lastes julmust ja hävitama inimlikke tundeid vaid kasvatama külmavarelist rahu, kontrolli oma tunnete - hirmu ja viha üle. Samal jal pidi see olema mehisus rahuseisundis. See oli mehisuse staatiline ilming erinevalt lihtsalt riskantsete ettevõtmiste dünaamilisusest. Tõeliselt vapper inimene on alati rahulik, kuid teda ei saa kunagi tabada äkki, miski ei suuda teda tasakaalustatud sisemisest rahuseisundist välja viia. Ta säilitab selle rahu ka kõige ägedamas lahingus ja ka igasuguse õnnetuse korral. “Maavärinad ei puuduta teda ja tormi ajal ta naerab”.

Siit kujunes jaapanlaste eriline austus säärase sõdalase sisemise hingejõu vastu, kes näitab oma vaprust sellega, et surma silme ees on võimeline luuletama või laulma. Väriseda ei tohtinud ei käed ega hääl.

Kõrgemate samuraiklannide poegade süstemaatiline õpetamine algas ametlikult pärast seda, kui nad olid saanud keheksa-üheksa aastasteks. Kuid tolle aja tavade kohaselt olid lapsed juba tutvunud sõjalise etiketi alustega. Viieaastased poisid said endale esimese samuraiülikonna ja mõõga, millest nad enam kunagi ei lahkunud. Saanud selle esimese mõõga, liitus poiss regiooni temale vastava piirkonna poistega. Igas grupis oli oma liider, kes vastutas templi või kooli õpetaja ees kõigi oma grupi liikmete eest. Nende õpetajate range järelvalve all hakkasid poisid kirjanduslikke tekste pähe õppima, aru neist polnud tarvis saada. See tegevus algas kümnendast eluaastast. 10-11 aasta vanuses hakkasid nad õppima ja praktiseerima ametliku etiketi reegleid. 13-aastaselt hakkasid nad harjutama vibulaskmist, mõõga- ja odavehklemist ning jätkasid neid treeninguid terve oma elu vältel. 15-aastaselt asusid nad õppima hiina klassikat ja kogemustega pedagoogid aitasid neil valida ühe neile sobivama ja meeldivama suuna sõjalises juhtimises. Kui poisid said 16 aastat täis, saadeti grupid laiali ja iga poiss jätkas õppimist oma õpetaja juures individuaalprogrammi alusel. Säärane individuaalne õpe jätkus kuni 22 aasta vanuseni..

Kui noormees oli seni olnud õppimises edukas, võis ta jääda õppeasutusse, või minna riigi teistesse õppeasutustesse õpinguid jätkama ja end täiustama. Tavaliselt suunati ta oma sõjalises karjääris isa jälgedes käima, sest ette oli nähtud, et poeg astub isa kohale kui see tagasi astub või sureb. Vähemandekatele tehti mööndusi ja püüti neid ikkagi õpingute lõpuni aidata, neile pühendati rohkem tähelepanu, anti aega. Eksamitel läbikukkumine tähendas täielikku autust, see oli hirmus. Tavaliselt tähendas see jaapani kombe kohaselt kogu perekonna viimist ühe klanni hierarhia astme võrra allapoole.