Aukoodeks
Õiglust mõistab samurai väga laialt. Tema jaoks ei ole midagi vastikumat ja vähem vastuvõetavat kui salakavalad kokkulepped ja ebaausad lepingud. Õiglus oli vapruse kaksikvend ja mehist, avatud ja ausat väärikust peeti feadaalsete sõjardite maailmas kalliskiviks, kõige olulisemaks, hinnatumaks ja austatumaks omaduseks.
Julgus muutub mainimisväärseks alles siis, kui ta on seotud vooruslikkusega. Konfutsius seletab julgust järgmiselt: “Kui sa tead, mis on õige ja ei tee seda, siis näitab see julguse puudumist.” ehk “Mehisus on oma kohuse täitmine”.
Sageli samastatakse mehisusega hoolimatust riskide suhtes, oma elu pidevat ohtu seadmist, surma embusesse tormamist. Sõjatandril hinnatakse just säärast käitumist täiesti teenimatult. “Tungida vaenlaste kõige tihedamasse summa ja saada surma, see on küllalt kerge ja sellega saab hakkama iga lihtinimene, kuid tõeline mehisus on selles, et elada, kui on aeg elada ja surra vaid siis, kui on saabunud aeg surra.”
Vaimukad teravused ja isegi retoorikavõistlused olid kunagi kasutatavad ka vaenuvägede vahel. See oli omamoodi mehiste inimeste sport. Kahevõitlus võis aksepteeritav ja tervitatav olla mitte ainult füüsilise jõu vaid ka intellektuaalsel tasandil. Vastase hingejõudu osati sealjuures kõrgelt hinnata.
Samurai tunnistas alati vaenlase suurust ja pidas endale auks võidelda ja võita just tugevat vastast ning nuttis siiralt taga “kõige paremat vaenlast”.
Armastust, suuremeelsust, halastust, kaastunnet on alati peetud suurimateks voorusteks. Neid vaadeldi kahest aspektist: kui suursuguse hinge omadusi ja kui kuningliku isiku omadusi. Eriti olulised olid need omadused jaapanlaste arvates valitsejale. Feodaal pidi tunnetama vastutustunnet oma vasallidesse õiglase ja halastusliku suhtumise osas esivanemate ja Taeva ees. Heasoovlikkuses olid koos meheliku algega Korralikkus ja Õiglus ja naiselik Halastus. Ärmuseni viidud mehelik pool võib areneda südametu julmuseni, naiselik pool aga läbi järelandmiste nõrkuseni. Tähtis on koosluse tasakaal. Jaapanlased arvavad, et “kõige vapramad inimesed on samal ajal suutelised ka kõige õrnemalt armastama.”
Et kasvatada halastust, oli noorte meeste nõutavaks ja armastatud harrastuseks musitseerimine. Ja sealjuures mitte sõjakatel pasunatel või trummidel vaid vaikne kurblik meloodiline muusika, mida mängiti biva´l, kitarritaolisel keelpillil. Eesmärgiks oli kasvatada hingehellust ja rahustada sõjakust ning viia mõtted verest, vägivallast ja lahingust kaugemale.
Luuletamine oli samuti kasvatusvahend, et saavutada säärane hingehelluse aste. Jaapani samurai jaoks oli üsna tavaline ekspromptluuletuse loomine lahinguväljal, raskesti haavatuna, eluga hüvastijätul. Sõdade ja vägivallaga täidetud Euroopas kujundas halastust kristlus, Jaapanis tegi seda muusika ja luule.
Kõik välismaalased panevad tähele ja rõhutavad oma kirjeldustes just jaapanlaste viisakust. Samurai eetika eisukohast ei tohi viisakus olla vaid hirm etiketi rikkumise ees, vaid see peab olema sisemise teistesse kaastundliku suhtumise väline avaldusvorm. Selles on ka suhtumine korda, sealhulgas ka inimeste hierarhilisse kuuluvusse ühiskonnas, s.t. kõrgemalseisva suhtes lugupidamise ja austuse ülesnäitamine. Kõige kõrgemal tasandil piirneb viisakus alati armastusega.
Jaapanlastel kehtib väga detailselt läbimõeldud etikett, mis võimaldab õpetada noori kuidas õigesti käituda seltskonnas ja sotsiaalses keskkonnas.
Äärmise täpsusega õpetati ja õpiti, kuidas tuleb teisele inimesele kummardada, kuidas istuda, pöörduda. Lauakombed muutusid tõeliseks teaduseks. Tee valmistamine ja joomine muutusid tseremooniaks.
Jaapanlastele on selles osas ette heidetud liialdusi, kuid tegelikult on see dekoorumi vaimne tähtsustamine ehk “riietuse filosoofia”.
Kõlblusõpetus on sügavalt seotud viisakuse ja korraliku käitumisega. Pideva heade maneeride kasvatamise, parandamise ja kujundamisega suudab inimene lõpuks koondada kogu oma keha ja kõik oma mõtted sisemise harmoonia reeglitesse.Vaim valitseb alati keha. Kõige lihtsama asja võib muuta kunstiks nagu see on juhtunud tee joomisega.
Väga põhjalikult puhastatud, tagasihoidlikult sisustatud ruum, vaate ilu ja harmoonia tähtsus, liialduste puudumine, sõjarelvade kõrvalepanek, uute mõtete ja tunnetuse saabumine - see oli filosoofia. See on vaimse distsipliini tegevusviis - modus operandi.
Au oli kõigepealt eneseväärikuse tunne. “Kaotada nägu” tähendas kaotada kõik. Kõige esimesed õpetused vanemate poolt olid “Sinu üle hakatakse narma!” “See teeb sulle häbi”, “Kas sul häbi pole?” ja need mõjusid.
Häbitunne pidi kujunema sügavaks ja püsivaks.See oli heade kommete ja kõrge moraali aluseks. Autunne oli arenenud samuraides nii sügavalt, et iga väiksemgi toonivahetus, vale sõna või ebaõnnestunud nali kutsusid esile tunde, et au on riivatud. Seetõttu puhkes samuraide vahel suurel hulgas mõõgavõitlusi ja kaklusi. Samas aga õpetati samuraisid: “tõeline kannatlikkus on ära kannatada see, mida sa arvad mitte suutvat kannatada!”
Ustavus ei tähendanud aga orjalikku allumist igale peremehe kapriisile. Vastupidi, vasall pidi kogu oma võimaluste jõuga, oma mõistuse ja kõneoskusega püüdma teelt eksinud peremehe õigele teele tagasi juhtida. Kuid kui see ei aidanud, pidi ta pärast viimast katset tõestama oma seisukohtade kindlust oma vere hinnaga. Paljud samuraid, kelle kõnede suhtes valitseja kurdiks jäi, sooritasid oma seisukohtade õigsuse rõhutamiseks enesetapu.
Julgus muutub mainimisväärseks alles siis, kui ta on seotud vooruslikkusega. Konfutsius seletab julgust järgmiselt: “Kui sa tead, mis on õige ja ei tee seda, siis näitab see julguse puudumist.” ehk “Mehisus on oma kohuse täitmine”.
Sageli samastatakse mehisusega hoolimatust riskide suhtes, oma elu pidevat ohtu seadmist, surma embusesse tormamist. Sõjatandril hinnatakse just säärast käitumist täiesti teenimatult. “Tungida vaenlaste kõige tihedamasse summa ja saada surma, see on küllalt kerge ja sellega saab hakkama iga lihtinimene, kuid tõeline mehisus on selles, et elada, kui on aeg elada ja surra vaid siis, kui on saabunud aeg surra.”
Vaimukad teravused ja isegi retoorikavõistlused olid kunagi kasutatavad ka vaenuvägede vahel. See oli omamoodi mehiste inimeste sport. Kahevõitlus võis aksepteeritav ja tervitatav olla mitte ainult füüsilise jõu vaid ka intellektuaalsel tasandil. Vastase hingejõudu osati sealjuures kõrgelt hinnata.
Samurai tunnistas alati vaenlase suurust ja pidas endale auks võidelda ja võita just tugevat vastast ning nuttis siiralt taga “kõige paremat vaenlast”.
Armastust, suuremeelsust, halastust, kaastunnet on alati peetud suurimateks voorusteks. Neid vaadeldi kahest aspektist: kui suursuguse hinge omadusi ja kui kuningliku isiku omadusi. Eriti olulised olid need omadused jaapanlaste arvates valitsejale. Feodaal pidi tunnetama vastutustunnet oma vasallidesse õiglase ja halastusliku suhtumise osas esivanemate ja Taeva ees. Heasoovlikkuses olid koos meheliku algega Korralikkus ja Õiglus ja naiselik Halastus. Ärmuseni viidud mehelik pool võib areneda südametu julmuseni, naiselik pool aga läbi järelandmiste nõrkuseni. Tähtis on koosluse tasakaal. Jaapanlased arvavad, et “kõige vapramad inimesed on samal ajal suutelised ka kõige õrnemalt armastama.”
Et kasvatada halastust, oli noorte meeste nõutavaks ja armastatud harrastuseks musitseerimine. Ja sealjuures mitte sõjakatel pasunatel või trummidel vaid vaikne kurblik meloodiline muusika, mida mängiti biva´l, kitarritaolisel keelpillil. Eesmärgiks oli kasvatada hingehellust ja rahustada sõjakust ning viia mõtted verest, vägivallast ja lahingust kaugemale.
Luuletamine oli samuti kasvatusvahend, et saavutada säärane hingehelluse aste. Jaapani samurai jaoks oli üsna tavaline ekspromptluuletuse loomine lahinguväljal, raskesti haavatuna, eluga hüvastijätul. Sõdade ja vägivallaga täidetud Euroopas kujundas halastust kristlus, Jaapanis tegi seda muusika ja luule.
Kõik välismaalased panevad tähele ja rõhutavad oma kirjeldustes just jaapanlaste viisakust. Samurai eetika eisukohast ei tohi viisakus olla vaid hirm etiketi rikkumise ees, vaid see peab olema sisemise teistesse kaastundliku suhtumise väline avaldusvorm. Selles on ka suhtumine korda, sealhulgas ka inimeste hierarhilisse kuuluvusse ühiskonnas, s.t. kõrgemalseisva suhtes lugupidamise ja austuse ülesnäitamine. Kõige kõrgemal tasandil piirneb viisakus alati armastusega.
Jaapanlastel kehtib väga detailselt läbimõeldud etikett, mis võimaldab õpetada noori kuidas õigesti käituda seltskonnas ja sotsiaalses keskkonnas.
Äärmise täpsusega õpetati ja õpiti, kuidas tuleb teisele inimesele kummardada, kuidas istuda, pöörduda. Lauakombed muutusid tõeliseks teaduseks. Tee valmistamine ja joomine muutusid tseremooniaks.
Jaapanlastele on selles osas ette heidetud liialdusi, kuid tegelikult on see dekoorumi vaimne tähtsustamine ehk “riietuse filosoofia”.
Kõlblusõpetus on sügavalt seotud viisakuse ja korraliku käitumisega. Pideva heade maneeride kasvatamise, parandamise ja kujundamisega suudab inimene lõpuks koondada kogu oma keha ja kõik oma mõtted sisemise harmoonia reeglitesse.Vaim valitseb alati keha. Kõige lihtsama asja võib muuta kunstiks nagu see on juhtunud tee joomisega.
Väga põhjalikult puhastatud, tagasihoidlikult sisustatud ruum, vaate ilu ja harmoonia tähtsus, liialduste puudumine, sõjarelvade kõrvalepanek, uute mõtete ja tunnetuse saabumine - see oli filosoofia. See on vaimse distsipliini tegevusviis - modus operandi.
Au oli kõigepealt eneseväärikuse tunne. “Kaotada nägu” tähendas kaotada kõik. Kõige esimesed õpetused vanemate poolt olid “Sinu üle hakatakse narma!” “See teeb sulle häbi”, “Kas sul häbi pole?” ja need mõjusid.
Häbitunne pidi kujunema sügavaks ja püsivaks.See oli heade kommete ja kõrge moraali aluseks. Autunne oli arenenud samuraides nii sügavalt, et iga väiksemgi toonivahetus, vale sõna või ebaõnnestunud nali kutsusid esile tunde, et au on riivatud. Seetõttu puhkes samuraide vahel suurel hulgas mõõgavõitlusi ja kaklusi. Samas aga õpetati samuraisid: “tõeline kannatlikkus on ära kannatada see, mida sa arvad mitte suutvat kannatada!”
Ustavus ei tähendanud aga orjalikku allumist igale peremehe kapriisile. Vastupidi, vasall pidi kogu oma võimaluste jõuga, oma mõistuse ja kõneoskusega püüdma teelt eksinud peremehe õigele teele tagasi juhtida. Kuid kui see ei aidanud, pidi ta pärast viimast katset tõestama oma seisukohtade kindlust oma vere hinnaga. Paljud samuraid, kelle kõnede suhtes valitseja kurdiks jäi, sooritasid oma seisukohtade õigsuse rõhutamiseks enesetapu.