Neuroteaduste ja ajuuringute baasil tekkinud mõiste “neurodidactics” pärineb saksa kasvatusteadlaselt Gerhard Preiss’ilt 1998. a. (Gruhn 2004)  Aju-uuringud on ikka enam avanud , kuidas aju aasta-aastalt areneb, millised protsessid ja seaduspärasused ilmnevad, kui inimene teeb seda, mida nimetatakse õppimiseks. Lühidalt võib neurodidaktika sisu koondada küsimusse: mis teeb õpikeskkonna ja õppeprotsessi sobivaks õppivale ajule?
Mõned neurodidaktika soovitused on lähedased traditsioonilisele või nt Steiner-pedagoogika, Montessori-pedagoogika didaktikale.  See annab tunnistust, et praktika baasil kujunenud tõekspidamised vastavad sellele, mis inimese sees tegelikult toimub. Eelkõige –  õppija vajab piisavalt aega kogemiseks, läbiseedimiseks, mitmekesised tajumise ja katsetamise võimalused.
Eurodidaktika põhisõnum on: õppeprotsessi struktuur ja kontekst peab olema kohandatud areneva aju bioloogilistele ja füsioloogistele tingimustele.