Didaktiline mitmekesisus
Tänapäevases globaalses virtuaal-reaalses külas on pedagoogiliste lahenduste mitmekesisus võrreldav kultuurilise mitmekesisusega.
Tohutut ühtlustavat-rikastavat mõju avaldavad peamised (ingliskeelsed) infoallikad, pakkudes nii teste, tunnikavasid, näidismaterjale kui mitmekesist õppevara, mille aluseks on nende loojate-kasutajate erinevad kasvatusfilosoofilised vaated ja kogemused. Nii on mõnekümne aastaga saanud palju järgijaid H Gardneri multiintelligentsuse (ja õpistiilide) teooriale tuginev pedagoogika (vt nt Gardner-school jt Howard Gardner koolid), Sudbery-Valley kooli iseorganiseeruv õppeprotsess (vt http://www.sudval.org/), kõnelemata traditsioonilisemate lähenemiste levikust ja/või taasavastamisest.
Värskeimaks selliseks näiteks on Eestiski häälekas kujundav hindamine (kui seda vaadata didaktilisest vaatepunktist), mida USAst riigi tasandil (REKK, HTM) 2010 jj eksporditakse. Olles USA kontekstis, seale testipõhise hindamissüsteemi taustal avastuslik ja uudne, pole kujundav hindamine uus ei ajaloolises kontekstis (sh USAs enne massilist standardtestide kasutuselevõttu, Kanadas, Eestis läbi kogu rahvakoolide ja üldhariduse kuni 1990ndate riigieksamite, tasemetööde ja hindamisjuhendite kompleksini) ega õpetajate tegelikus töös.
Teisalt võib leida palju põnevat ja originaalset mitte-ingliskeelses “külaotsas”. Prantsusmaa, Soome ja Skandinaaviamaade kõrval on lähim uute ideede katseväli Venemaa. Juba enam kui veerandsaja aastane autorikoolide traditsioon kujunes kõrvuti ja osalt - sai alguse 1980ndate eesrindliku pedagoogilise kogemuse suurkujude ainedidaktilistest lähenemistest. Nt J. Iljin – keele ja kirjanduse õpetus (http://museum.edu.ru/catalog.asp?cat_ob_no=12945&ob_no=12948); Šatalov – tugikonspektid, Štšetinin (kümblusmeetod) jpt (vt nt http://www.altruism.ru/sengine.cgi/13/41/23). Neist kujunes välja mitu pedagoogilist suunda – sh Amonašvili humaanne pedagoogika (vt nt http://news.yandex.ru/people/amonashvili_shalva.html).
Ühe uuema ja omanäolisemana kerkib esile nt konstruktivistlik draama-hermeneutiline pedagoogika (sotsio-pedagoogilise didaktika haru) – õppeprotsessi “dramatiseerimine”, tunni (vt nt http://www.openlesson.ru, draama-hermeneutilise tunni “liblikas” - http://www.openlesson.ru/t-a-b-l-i-c-a-2/)
Kolmandaks suureks didaktika rikastajaks on ikka paremini kättesaadavad nn alternatiivsed pedagoogilised süsteemid, mis kujunesid-arenesid suhtelises isolatsioonis ja enesessesulgumises 20 saj jooksul. Eelkõige on märkimisväärsed omavahel teatavas mõttes vastandlikud Montessori-pedagoogika (vt nt http://digital.library.upenn.edu/women/montessori/method/method.html ja didaktikast http://www.mequonmontessori.com/about-mms/montessori-experience.html) ja Steiner-pedagoogika.
Tohutut ühtlustavat-rikastavat mõju avaldavad peamised (ingliskeelsed) infoallikad, pakkudes nii teste, tunnikavasid, näidismaterjale kui mitmekesist õppevara, mille aluseks on nende loojate-kasutajate erinevad kasvatusfilosoofilised vaated ja kogemused. Nii on mõnekümne aastaga saanud palju järgijaid H Gardneri multiintelligentsuse (ja õpistiilide) teooriale tuginev pedagoogika (vt nt Gardner-school jt Howard Gardner koolid), Sudbery-Valley kooli iseorganiseeruv õppeprotsess (vt http://www.sudval.org/), kõnelemata traditsioonilisemate lähenemiste levikust ja/või taasavastamisest.
Värskeimaks selliseks näiteks on Eestiski häälekas kujundav hindamine (kui seda vaadata didaktilisest vaatepunktist), mida USAst riigi tasandil (REKK, HTM) 2010 jj eksporditakse. Olles USA kontekstis, seale testipõhise hindamissüsteemi taustal avastuslik ja uudne, pole kujundav hindamine uus ei ajaloolises kontekstis (sh USAs enne massilist standardtestide kasutuselevõttu, Kanadas, Eestis läbi kogu rahvakoolide ja üldhariduse kuni 1990ndate riigieksamite, tasemetööde ja hindamisjuhendite kompleksini) ega õpetajate tegelikus töös.
Teisalt võib leida palju põnevat ja originaalset mitte-ingliskeelses “külaotsas”. Prantsusmaa, Soome ja Skandinaaviamaade kõrval on lähim uute ideede katseväli Venemaa. Juba enam kui veerandsaja aastane autorikoolide traditsioon kujunes kõrvuti ja osalt - sai alguse 1980ndate eesrindliku pedagoogilise kogemuse suurkujude ainedidaktilistest lähenemistest. Nt J. Iljin – keele ja kirjanduse õpetus (http://museum.edu.ru/catalog.asp?cat_ob_no=12945&ob_no=12948); Šatalov – tugikonspektid, Štšetinin (kümblusmeetod) jpt (vt nt http://www.altruism.ru/sengine.cgi/13/41/23). Neist kujunes välja mitu pedagoogilist suunda – sh Amonašvili humaanne pedagoogika (vt nt http://news.yandex.ru/people/amonashvili_shalva.html).
Ühe uuema ja omanäolisemana kerkib esile nt konstruktivistlik draama-hermeneutiline pedagoogika (sotsio-pedagoogilise didaktika haru) – õppeprotsessi “dramatiseerimine”, tunni (vt nt http://www.openlesson.ru, draama-hermeneutilise tunni “liblikas” - http://www.openlesson.ru/t-a-b-l-i-c-a-2/)
Kolmandaks suureks didaktika rikastajaks on ikka paremini kättesaadavad nn alternatiivsed pedagoogilised süsteemid, mis kujunesid-arenesid suhtelises isolatsioonis ja enesessesulgumises 20 saj jooksul. Eelkõige on märkimisväärsed omavahel teatavas mõttes vastandlikud Montessori-pedagoogika (vt nt http://digital.library.upenn.edu/women/montessori/method/method.html ja didaktikast http://www.mequonmontessori.com/about-mms/montessori-experience.html) ja Steiner-pedagoogika.