Paljudes maades on ilmne vastuolu – alles hiljaaegu püüti (või püütakse praegu) reguleerida juba eelkoolist alates laste arengut nende täpse (?) vaatluse põhjal koostatud arengukirjete ja arengukavadega, kuni “arengulepinguni” välja (nt mõnel pool Rootsis, vt nt Vallberg Roth 2011). Teisalt püütakse vabaduse, iseregulatsiooni poole – koolipoolse reguleerimise asemel panustatakse individuaalsele ja  eneseregulatsioonile. Siit tulenev õpetajate ja lapsevanemate rahulolematus ning segadus seisab kõrvuti teadlaste ja õpetajakoolitajate probleemidega – millistel alustel koolitada õpetajaid ja kuidas hinnata toimuvaid vastuolulisi protsesse.  Just selliste vastuolude pinnalt võrsus uuem didaktiliste uuringute suund – kriitiline didaktika.

Kriitilise didaktika vaade haarab enesesse erinevad didaktilised ja pedagoogilised lähenemisviisid ning diskuteerib nende erinevate lähenemisviisidega kas traditsioonilise didaktika või mõnelt muult, väga sageli alternatiivkoolide seisukohalt.
Arvestades alternatiivpedagoogikate (ja –didaktikate) suhtelist tõrjutust 20. sajandi akadeemilisest maailmast on see uus lähenemisviis. Vaatluse all on näiteks õppe sisu, hindamine, laste positsioon kooli/asutuse ja individuaalsel tasandil traditsioonilises, Montessori-, Reggio Emilia ja Steiner-koolides vm. Püütakse näha alternatiivkoolide didaktilis-pedagoogilist eripära. Kuna eespoolnimetatute pedagoogilis-didaktilised printsiibid ning õppekavad on pidanud ligi 100 aastat vastu oluliste muutusteta, arvatakse neis leiduvat traditsioonilises koolis kaotsiläinud “raudvara”.