Võtmeteabe teemade (Key Intelligence Topics – KIT) meetodi (VTT) esmakasutaja infovajaduste uurimisel on J. P. Herring (1999). Meetod on sobiv strateegilise tasandi juhtide infovajaduste uurimiseks. Meetodi eesmärgiks on õpetada juhte infot kasutama ja küsima ja seega julgustama neid suhtlemisel organisatsiooni teabeosakonnaga (oskusteabe ja/või infoanalüüsi osakonnaga).

Võtmeteabe teemad selgitatakse välja juhtide intervjueerimisega.

Herring jagab võtmeteabe kolme kategooriasse
1) strateegilised otsused ja küsimused
2) väliskeskkonna seirel rajaneva varajase hoiatuse võtmeteabe teemad
3) nn “võtmemängijate” teemad

Intervjuudes palutakse, et juhid täpsustaksid oma strateegilisi otsuseid, mida nad kavatsevad lähema kuue kuu jooksul vastu võtta, palutakse täpsustada ka ebameeldivaid üllatusi, mida nad ei sooviks ja identifitseerida tegureid nt konkurendid, kellest peaks olema rohkem infot ja palutakse, et nad väljendaksid oma infovajadusi nendel teemadel.

Lisaks juhi individuaalsete infovajaduste avamisele kirjeldavad VTT-d ka firma konkurentsisituatsiooni ja juhtimise “pimenurki”. Teisest küljest võivad VTT intervjuud tuua esile liiga palju võtmeteabe teemasid firma teabeosakonnale - seetõttu tuleks võtmeteabe teemasid pingeritta seada.

Intervjueerijad peavad VTT meetodit hästi valdama, vastasel korral ei pruugi meetod infovajaduste väljaselgitamisel soovitud tulemusi anda.

Võtmeteabe teemade meetodi eelised ja puudused:

Eelised Puudused


VTT meetod on sarnane kriitiliste edutegurite meetodile ja rakendatav samalaadsetes situatsioonides. VTT võib kasutada selleks, et aidata firma teabeosakonnal suhelda juhtidega, mõjutada juhte informatsiooni kasutamisel ja infovajaduste selgemal määratlemisel ja väljendamisel.

Võtmeteabe teemad on teabekeskuse poolt teostatava infoseire teemadeks. Kogutavat infot analüüsitakse ja edastatakse seire tulemusi regulaarselt juhtkonnale.