Intervjuu on samuti sageli kasutatav uurimismeetod infovajaduste selgitamisel. Nicolas`e (2000) arvates põhjustab see kõige vähem probleeme. Tuntakse mitmeid intervjuude vorme nagu struktureeritud, poolstruktureeritud, teemaintervjuu, grupiintervjuu, telefoniintervjuu jne.

Struktureeritud intervjuus on küsimused ja vastuste alternatiivid eelnevalt uurija poolt ette valmistatud - sarnane siis küsitlusega, mis viiakse läbi näost-näkku suhtlemise käigus, poolstruktureeritud intervjuus on küsimused kõigile intervjueeritavatele samad, aga uurija võib varieerida nende järjekorda ja vastaja vastab oma sõnadega.

Struktureerimata intervjuu eesmärgiks on juhtida inimene vabalt rääkima mingil teemal, mille käigus võivad ilmneda ka vihjed infovajadusele.
Intervjueerija roll on eri tüüpi intervjuude puhul varieerub passiivsest ja erapooletust andmekogujast/ülesmärkijast aktiivse kuulajani. Intervjuu tüübi valik sõltub uuringu ainest ja eesmärgist.

Arvatakse, et intervjueerimine on hea meetod vähetuntud või kaardistamata valdkonna uurimiseks või juhtudel, kui on juba ette teada, et oodatavad vastused on põhjalikud ja erinevad. Indiviidi infovajaduse hindamiseks ei ole eesmärgiks saada palju identseid ja sarnaseid vastuseid, (mis võib olla eesmärgiks mingi sotsiaalse rühma infovajaduste väljaselgitamisel), vaid kindlaks teha individuaalselt tõlgendatud ja kirjeldatud infovajadust, sest personaalsed infovajadused on harva identsed.

Seetõttu peetakse intervjuud kõige sobivamaks meetodiks, et kindlaks teha nt juhtide infovajadusi. Uurija ja intervjueeritava vaheline suhtlus võib esile tuua alateadlikke, veel varjatud infovajadusi ning vestluse käigus võib intervjueeritav ka neid teadvustada.

Intervjuu eelised ja puudused: