Infovajadusi käsitletakse alates 1920-ndatest aastatest (näiteks Wilcox ,1922 ja Wyer, 1930) (Harnon, Ballesteros, 1997). Varasemates käsitlustes pöörati põhitähelepanu infovajadustele raamatukoguteeninduse kontekstis. Seoses juhtimise infosüsteemide kasutuselevõtmisega (executive information systems –EIS)  1960ndatel aastatel hakati tähelepanu pöörama ka organisatsioonide, sh äriorganisatsioonide infovajadustele.

Indiviidi infovajaduse kujunemise etapid enne oma päringuga raamatukogusse pöördumist kirjeldas esimesena ära R. Taylor. Alates veel varjatud sisemise rahutuse tundest (visceral need), infovajaduse tunnetamisest (conscious need) kuni selle verbaliseerimiseni (formalized need) ja kokkulepitud, infosüsteemiga sobitatud infovajaduseni (compromized need), mis kujutab endast juba täpsustatud infopäringut, millega inimene infosüsteemi või infoteenindaja poole pöördub.

Indiviidi infovajadused on kõige dünaamilisemad ja ebamäärasemad. Just seetõttu on nende väljaselgitamise protsess alati keerukas ning peaks olema pidev. Indiviidi infovajaduste selgitamise vajadus tundub iseenesestmõistetavana, kuna vaid nendele tuginedes on võimalik pakkuda kvaliteetseid infoteenuseid.

Kõiki muid infovajaduste aspekte käsitletakse infovajaduse dünaamilisust ja ebamäärasust silmas pidades.

Infovajadust saab jagada teadvustamata ja teadvustatud infovajaduseks.

• Teadvustamata e. varjatud infovajadus on aimus millestki, mida veel ei teata. See on infovajaduse esimene etapp;
• Teadvustatud e. tunnetatud infovajadus paneb inimese tegutsema st suhtlema tuttavatega, formuleerima oma küsimusi ja otsinguid.

Infovajaduse paradoksid seisnevad aga selles, et ka nende sõnastamise ajal on infovajaja ettekujutused ebamäärased, sest need on vajadused teadmiste järele, mille indiviid saab kätte alles nende rahuldamisel pakutava informatsiooni poole pöördudes. Seetõttu on infovajadused sageli ka ebatäpselt väljendatud. Spetsialistid näiteks vajavad  sageli informatsiooni uute, mittestandardsete ülesannete lahendamiseks. Sellistes situatsioonides ei piisa olemasolevatest teadmistest, kuid samal ajal on väga raske formuleerida puuduolevat teadmist. Sellises situatsioonis sõnastatud infopäringud on vaid “teadmine kasutaja mitteteadmisest”.

Infovajadusi saab iseloomustada ka selliste aspektide alusel, nagu:

• infovajaduse temaatika ehk huvipakkuv ainevaldkond, alateema, üksikfakt;
• vajatava informatsiooni iseloom, mille määrab ära informatsiooni kasutamise eesmärk;
• infovajaduse tekkimise aeg ja selle toimimise periood.

Näiteks infovajaduse tekkimise aja järgi võib eristada stabiilseid, juba teadaolevaid ja väljaselgitatud ning uusi, tekkivaid infovajadusi. Toimimise perioodi järgi aga ühekordseid, mis kaovad pärast nende rahuldamist ja pikaajaliselt toimivaid e. püsivaid infovajadusi, mis nõuavad süstemaatilist infotoetust.

Sõltuvalt infovajaduse kestvusest valitakse teenindusvorm, kas: 

• päring-otsing režiimis e. ühekordne teadistusteenus või
• pikaajaline indiviidi või grupi informeerimine püsivalt toimiva infovajaduse korral (nt infoseirel tugineva valikteadistusena). 

Infovajaduste väljaselgitamisel tuleb arvestada ka seda, et:
 
1) ühte ja sama informatsiooni näevad ja väärtustavad ning tõlgendavad erinevad inimesed erinevalt;
2) ühte ja sama informatsiooni võib kasutada erinevatel eesmärkidel;
3) ühte ja sama informatsiooni võib saada erinevate kanalite kaudu;
4) inimeste vajadusi  mõjutab väga palju individuaalseid ja sotsiaal-psühholoogilisi tegureid