Tihti seostatakse kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite pooldajate vaidluste algust hermeneutilise lähenemisviisi esilekerkimisega ning Thomas S. Kuhni paradigmade kontseptsiooni (tema raamat "Teaduslike revolutsioonide struktuur" ilmus 1962.aastal Chicagos) ülekandmisega sotsiaalteaduste konteksti 1960ndate aastate lõpul - 1970ndate aastate algul. Järgnenud perioodi on ingliskeelses metodoloogilises kirjanduses piltlikult nimetatud paradigmade sõjaks (paradigm wars) (Niglas, 2004).

Erinevate paradigmade tulihingelised pooldajad eitavad erinevate meetodite kombineerimise võimalust, kuna need metodoloogiad lähtuvad fundamentaalselt erinevatest epistemoloogilistest tõekspidamistest ja maailmavaatest ning seetõttu on kokkusobimatud.

Vaatamata ühe või teise paradigma tulihingelisest pooldamisest pole saavutatud üksmeelt selles, mis moodustab paradigma, kuipalju paradigmasid eksisteerib ja kas teadlane peab lähtuma ühest paradigmast või on tal vabadus valida millist paradigmat ta soovib esindada (Tashakkori ja Teddlie, 1998). 1980ndad aastad on olnud seniste meetodite kritiseerimise ja uute meetodite katsetamise aeg nii sotsiaal- kui ka kasvatusteadustes. Tähelepanukeskmesse on kerkinud kvalitatiivsed meetodid.

Kvalitatiivsete meetodite ulatuslik levik leidis sotsiaalteadustes aset peamiselt 1990ndatel aastatel. Konstruktivism kui kvalitatiivne lähenemine eeldab, et reaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud. Konstruktivistide jaoks pole teadmised reaalsemaailma objektiivne ja passiivne peegeldus, vaid inimeste poolt keelelis-kultuurilises ja ajaloolises kontekstis konstrueeritud. Konstruktivism tugineb ontoloogial, mis lähtub relativismist. Konstruktivistlikud uurijad leiavad, et uurija ülesanne on mõista mitmekesiseid teadmuse ja tähendusmaailma sotsiaalseid konstruktsioone ja nad kasutavad uurimismeetodeid nagu intervjuud ja vaatlused, mis võimaldavad omandada mitmekesiseid perspektiive selle mõistmiseks. Konstriktivistliku käsitluse kohaselt aitavad teaduslikus uurimuses osalejad konstrueerida nn "reaalsust" koos uurijaga (Robson, 2002). Uuringud kognitiivse neuroteaduse valdkonnast näitavad, et meie füüsiline ehitus mõjutab seda mida ja kuidas me teame (Rizzolatti, Fadiga, Fogassi ja Gallese 1997).

Kvalitatiivsete meetodite hulka kuuluvad näiteks osalusvaatlus, avatud intervjuu ja dokumentide impressionistlik sisuanalüüs. On arvatud, et need meetodid võivad positivistliku uurimisstrateegia poolt soositud kvantitatiivseid uurimismeetodeid täiendada või need koguni kõrvale tõrjuda. Kvantitatiivsed on kõik arvudes väljendatud teadmisi pakkuvad tehnikad, näiteks standardiseeritud ankeetide kasutamine ja süstemaatiline observatsioon ehk vaatlus (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 179).