4.1. Visualiseerimise kasutatamise aeg
Enne ja pärast treeningut: Selleks, et keskenduda ja valmistuda treeninguks, peaksid sportlased visualiseerima oskusi, mida nad hakkavad treeningus tegema, samuti määratlema oma ootused treeningule. Treeningute järgselt on jälg oskustest ja strateegiatest kesknärvisüsteemis kõige värskem ja see aitab luua kõige selgemaid ja detailsemaid kujutluspilte. Visualiseerimise süstemaatiline kasutamine eeldab selle lülitamist treeningplaani, milleks tuleb leida ca 10 minutit iga sessiooni jaoks (Murphy & Jowdy 1992).
Enne või pärast võistlust: Võistluseelse visualiseerimise toimumise aeg on individuaalne: mõnele sportlasele sobib see vahetult enne võistluse algust, teised eelistavad teha seda mõned tunnid enne võistluste algust. Oluline on see, et visualiseerimine sobiks võistluseelsesse rutiini, sest visualiseerimine ei tohiks olla peale sunnitud ega kannatama ajaressursi puudumise all. Pärast võistlust võivad sportlased visualiseerida seda, mida nad sooritasid võistlustel hästi ning saada selged, kontrollitavad kujutluspildid.
Treeningute ja võistluste vahepauside ajal: Enamus spordialadelel on võistluste või katsete vahel pausid, mis on heaks võimaluseks nii treeningutes kui ka võistlustel ülesannete visualiseerimiseks enne järgmist sooritust.
Vaba aeg: sageli võib tekkida probleeme vaikse koha leidmisega, mis põhjustab seda, et visualiseerimisest loobutakse. Sportlane peaks ikkagi otsima võimaluse, et ca 10 minutit päevas harjutada, sest vastasel juhul kannatab visualiseerimise efekt, mille aga treeningrežiimist kinnipidamine välistab.
Hooajaväline aeg: Võistlushooaja ja hooajavälise aja vaheline piir on ebamäärane, sest paljudel juhtudel polegi tegelikku hooajavälist aega. Samal ajal oleks hooajavälise aja olemasolu korral hea võimalus leida aega visualiseerimisega põhjalikumalt tegeleda, kuigi uuringud on näidanud, et visualiseerimist kasutatakse hooajavälisel ajal oluliselt vähem võrreldes võistlushooajaga.
Vigastusest paranemine: visualiseerimist kasutatakse selleks, et kontrollida emotsioone ja võimalikke muutusi vilumuste kvaliteedis, mis kaasnevad traumajärgse sporti tagasipöördumisega. Ievleva ja Orlick (1991) leidsid, et visualiseerimine on seotud ka raviva toimega. Simonton, Mathews-Simonton ja Creighton (1978) uuringus on leitud, et vähiahaiged, kes kasutavad visualiseerimist, on suutnud pidurdada vähirakkude arenemist. Visualiseerimine võib samuti aidata näiteks pikamaajooksjatel tulla toime pingutuse talumisega, keskendudes jooksutehnikale ja distantsil toimuvale, mitte pingutusega seotud kurnatuse tekkimisele.