1. Sissejuhatus

Kvantväljateooria rajaja, Suurbritannia füüsikateoreetik Paul Adrien Maurice Dirac oli esimene, kes väitis, et tühja ruumi ei eksisteeri. Kui kogu universumis leiduv mateeria interakteerub nullpunktiväljaga (vaakumiga), siis see tähendab lihtsalt seda, et kogu mateeria on omavahel seotud ja kvantlainete kaudu läbi kogu kõiksuse omavahel läbi põimunud. Eeldades põimituse fenomeni (quantum entanglement) olemasolu ja teades, et molekulid moodustuvad aatomitest, saab konstanteerida, et molekulaarsed seosed on bioloogia alus, millest võib järeldada, et eluta looduse põimituse fenomeni võib üle kanda ka elusale loodusele. Jerome Stone analüüs meditatsiooni ja tervendamisega seotud inimeste poolt kasutatava meetodi kohta näitas, et info ülekandumine mõtte teel meie organismis nõuab oskust tekitada püsiv ja teravdatud tähelepanu ehk teiste sõnadega oskust kontsentreeruda. Seda kinnitavad elektroensefalograafilised uuringud, mis näitavad, et meditatsioon muudab ajulained koherentsemaks ning nelja erineva ajupiirkonna EEG-rütmid sünkroniseeruvad. Katsete seerias saadud tulemused, mis viidi läbi Mikio Yamamoto poolt Chiba Riiklikus Radioloogiateaduste Instituudis ja Tokyo Nipponi meditsiinikoolis, näitasid EEG-ga registreeritud alfalainete hulga suurenemist parempoolses frontaalkoores, mis viitab sellele, et seal toimub saabuvate „tahtesõnumite“ vastuvõtt. Miks me siis ikkagi teadlikult ei oska kasutada nende aatomite energiat, millest me koosneme? Vastuse saame, kui kujutame aatomeid ette kui plinkivaid majakaid. Selleks, et need "aatomimajakad" meie organismi ca 100 triljonis rakus oleksid tahteliselt mõjutatavad, oleks vaja tunnetada ja teada:

• millal aatomi kiirgusakt algab;
• kui pikk on paus;
• milline on kiirguse lainepikkus;
• kui kaua aatom kiirgab (soojuslike valgusallikate korral tähendab see, et muutused toimuvad iga 10⁻⁹ kuni 10⁻⁸ sekundi järel);
• valguse kiirgumise mehhanismist järeldub, et difraktsiooni ja interferentsi korral ei liitu mitte kaks pidevat lainet, vaid kaks erinevat lainejada. Kui muutuvad lainejadad, muutub ka liitumise tulemus.

Vaatamata eeltoodud põhjuste ületamise mittevõimalikkusele meie teadvustatud tegevuse poolt on leitud teaduslike eksperimentide abil, et visualiseerimine tõepoolest parandab esinemist.

USA olümpia-ettevalmistus keskuses läbiviidud uuringute tulemused näitasid, et 100% spordipsühholoogidest ja 90% olümpiasportlastest on kasutanud mingit visualiseerimise vormi ning 97% nendest sportlastest uskusid, et visualiseerimine aitab parandada tulemusi. Orlick ja Partington (1988) tegid kindlaks, et 99% Kanada olümpiasportlastest kasutavad visualiseerimist. Visualiseerimise abil saab uuesti luua kogetuid positiivseid kogemusi või kujutata ette uusi sündmusi selleks, et end soorituseks paremini ette valmistada. Visualiseerimine peab haarama võimalikult palju meeli, kusjuures liigutusvilumuste visualiseerimise korral on kinesteetiline taju sportlastele eriti oluline (Moran ja MacIntyre, 1998). Liigutusvilumuste parandamisele lisaks on oluline õppida, kuidas siduda sinna erinevaid emotsionaalseid seisundeid. Seega, peale liigutusvilumuste aitab visualiseerimine reguleerida tegevusega kaasnevaid seisundeid (enesekindlus ja kontsentreerumine), tundeid (ärevus, viha, rõõm, valu) ja mõtteid. Visualiseerimiseks ehk ideomotoorseks treeninguks nimetatakse mällu salvestunud informatsiooni kindlasuunalist kasutamist oma kujutlustes.