2.1 Sisekõne
Sisekõne on kommunikatsioon iseendaga. Lähtudes kommunikatsiooni mudelist, formuleeruvad esmalt mõtted sisekõne kaudu sõnumiks, mis edastatakse kõne ja miimika kaudu (või telefoni, kirjade ja elektrooniliste vahendite kaudu). Seejärel tõlgendab vastuvõtja sõnumi, mõeldes ja jällegi sisekõnet kasutades. Sisekõne kaks peamist funktsiooni on motiveeriv (näit. seotud enesekindlusega, ärevustaseme reguleerimisega, vaimse valmisolekuga, keeruliste olukordadega hakkama saamisega) ja kognitiivne (näit. oskuse omandamise ja selle sooritamisega seotud). See, mida me endale ütleme, aitab harilikult ennustada, kuidas me tegutseme ja esineme. Näiteks kardab õpilane kehalise kasvatuse tunnis sooritada uut harjutust, mõeldes, et ta on seda sooritades teiste silmis saamatu ja lootusetu. Selline negatiivne sisekõne viib selleni, et ta ei suudagi uut harjutust sooritada. Samal ajal mõjutab sisekõne motivatsiooni ja käitumist ka positiivselt. Kui õpilane oma sisekõne tagajärjel leiab, et ta saab näiteks mingit pallimängu osates oma sõbra/sõbrannaga suvevaheaheajal tihedamalt suhelda, siis motivatsioon kasvab ja ta harjutab tänu positiivsele sisekõnele vastavat spordiala palju rohkem. Hardy, Gammage ja Hall (2001) iseloomustavad sisekõne sisu järgmiste kategooriate kaudu:
a) olemus (positiivne/negatiivne või sisemine/välimine),
b) struktuur (üksikud sõnad nagu „hingamine“, „keskendumine“ või fraasid nagu „Tee seda“ ja „Tee kiiresti“ või täislaused nagu „Ära muretse tehtud vigade pärast“),
c) isik (kas kasutatakse mina-vormi või sina-vormi; viimane tähendab, et ennast vaadeldakse läbi teise silmade),
d) instruktsioon (ülesandele suunatud fraasid nagu „Ründa madalalt“, „Hoia pea püsti“ või üldisemad juhised nagu „Kiirenda“ ja „Pinguta kuni võistluse lõpuni“).
Sisekõne parandamisel kaks kõige tulemuslikumat meetodit on mõtete peatamine ja negatiivse sisekõne muutmine positiivseks. Esimene ülesanne negatiivse sisekõne muutmisel positiivseks on kindlaks teha need olukorrad, mis tekitavad negatiivseid mõtteid. Teiseks tuleb need asendada positiivsetega, kusjuures soovitav on kasutada tabeli vormi, kus ühel pool on negatiivne sisekõne ja teisel pool sellele vastav positiivne sisekõne. Lisaks soovitatakse kuut nõuannet (Mikes, 1987), millega arvestada sisekõne puhul võistlustulemuste parandamise juures:
a) fraasid olgu lühikesed ja konkreetsed,
b) kasuta mina-vormi ja olevikku,
c) moodusta positiivsed fraasid,
d) ütle oma fraase nendest aru saades ja nendele kontsentreerudes,
e) räägi endaga meeldivas ja lahkes vormis,
f) korda fraase tihti.