Kuna spordialad on mängud, mis on välja mõeldud nende reeglite poolt, siis on neisse sisse kodeeritud nõue, et austataks konkreetse mängu reegleid. Esiteks tuleb mängu reegleid järgida ja neist kinni pidada. Teiseks tuleb igal mängus osalejal, kui ta austab, hindab või väärtustab mängitavat mängu (spordiala), mitte üksnes demonstreerida ausat mängu, vaid ta peaks omama ka sidusat kontseptuaalset raamistikku tegemaks vahet konkureerivate väidete vahel, mis puudutavad tegevuste ausust.

Mängust lugu pidamine toob kaasa seega mängu reeglitest lugu pidamise, kuna mängu reeglid teevad selle mängu mängimise üldse võimalikuks. Kui sportlane on valinud võistlustel osalemise, kuna nendes osalemine on sisemiselt seda väärt, siis reeglid, mis teevad selle võistluse võimalikuks, on väärt austamist ja lugu pidamist. See ei tähenda aga seda, et neid reegleid ei võiks konstruktiivselt kritiseerida või nende üle avalikult arutleda. Reeglite üle saab disputeerida samal ajal neid ikka austades.

Kuna sport on võistluslik tegevus, kus oma võimeid demonstreeritakse alati teiste vastu ning tegevuse sisuks on võistlejate ühine püüe teha sama asja paremini kui teised, siis on see tegevus määratletud mängu reeglite ja mängu eetose kombinatsiooni poolt. Reeglid (nii konstitutiivsed kui regulatiivsed) moodustavad kokkuleppe aluse, mida saab seejärel kohandada tegeliku praktika ja edasiste kokkulepete, ehk siis mängu eetose, poolt. Konkreetse mängu (konkreetse spordiala võistluse) eetose paindlik iseloom mängituna konkreetsel spordimeisterlikkuse tasandil tugevdab vajadust mängus osalejate (võistlejate) vahelise kokkuleppe järele. Kuna mängu mängimise viise on mitmeid, siis on vaja teha nende vahel valik ning seeläbi kokku leppida, mida lugeda mängus ausaks ja mida mitte. Vastasel juhul võivad kaks mängu osapoolt läheneda mängimisele eri moel ning mängust ei pruugi üldse asja saada.