Selle käsitluse puhul on arutlus keskendunud suuresti spordivõistluse loomuse täpsele määratlemisele. Enamasti määratletakse spordivõistlust mänguna, mis on loodud ja määratletud nende reeglite poolt. Võistlusele sisenemine eeldab nende reeglite aktsepteerimist ning kui sportlane rikub neid reeglites fikseeritud kokkuleppeid, lakkab võistlus ning kaob võimalus selles võistluses võidu peale mängida. See tähendab, et kui ei mängita ausalt, ei saa ka võita. See on olemuselt seega negatiivne ausa mängu määratlus, kuna see alustab reeglite rikkumise (petmise) kirjeldusest ning seejärel väidab, et aus mäng on reeglite rikkumise puudumine. Kuid ausa mängu kontseptsiooni nähakse pigem positiivsena ning see tähendab enam kui üksnes reeglite täpset järgimist või kokkulepetest kinni pidamist.

Aus mäng baseerub seega selle lähenemise puhul eeldusele, et eksisteerib vähemalt minimaalne konsensus toimuva võistluse põhimõtete (n.ö intuitiivsed ideaalid) osas, näiteks tavapärased protseduurilised normid nagu õiglus ja erapooletus. Õigluse norm baseerub vabatahtlikult reeglitega mängus osalemises, millega vaikivalt nõustutakse kinni pidama vastavale mängule kehtestatud reeglitest. Head võistlust iseloomustab pinge, väljakutse, lõbusus, draama ja rõõm. Nende omaduste realiseerumine toetub sellele, kas mängu mängitakse pinge ja pühendumusega. Õiglase võistluse mõte on seega nõudes anda reegleid järgides endast parim ja kohelda vastaseid austusega. Kohtunikelt eeldatakse aga erapooletut reeglite tõlgendamist, mis võimaldaks mõlemal võistluse osapoolel võrdselt võidu poole püüelda. Moraalsete normide süsteemi probleem on see, et ta tähtsustab pigem õiglast mitte niivõrd "head" võistlust, määratlemata, mis on üldse "hea" võistlus.