Mida peaksime siis tegema, et leida ühist käitumise moraalijuhist, mis oleks vastuvõetav kõikidele osapooltele spordis? Sigmund Loland (1998; 2002; Loland & McNamee 2000) pakub Habermasi ja Apeli töödele toetudes välja diskursuse-eetika (ingl discourse ethics). Diskursuse-eetika kohaselt väidetakse, et elu põhireeglid saab tuletada inimlike diskursuste struktuuridest. Teooria ülesandeks on nende struktuuride loogika avamine, tegemaks nad kasutatavaks ühiskonna reeglitena. Selline lähenemine aitab püstitada reeglid reaalse elu nõudmistele vastavalt. Eesmärgiks on selle puhul seatud põhjendatud kokkuleppe saavutamine ühes praktilises tegevusväljas toimivate osalejate seas. Kõik osalevad osapooled peaksid seejuures aktsepteerima tagajärgi ja kõrvalmõjusid, mida sellest ühisest kokkuleppest kinnipidamine võib iga üksiku osaleja huvide rahuldamisele eeldatavalt kaasa tuua. Seega nõuab see toimimisviisi, milles kõik osapooled saaksid osaleda vabalt ja võrdselt, koostöölises tõe otsimises, kus miski ei sunniks kedagi, välja arvatud parema argumendi kehtivus. Arutlus peaks olema avalik ja avatud kõigile, kes on pädevad sõna võtma ja tegutsema. Iga osaleja peaks unustama enesekesksed huvid ja püüdma asetada end teise seisukohale.

Kuidas siis tõlgendab Loland ausat mängu normsüsteemi terminites? Oma arutluses lähtub ta kokkuleppelisusest ja spordivõistlusest kui koostoimelisest tegevusest. Kõigepealt eristab Loland mängu üldises mõistmises kaks normi: formaalne ja mitteformaalne aus mäng. Esimest kirjeldatakse kui normi, mis ütleb, et tuleb järgida spordi kirjapandud reegleid. Mitteformaalne aus mäng väljendab aga teatavat suhtumist sporti, sellistes terminites nagu näiteks anna oma parim ja austa vastaseid. Järgnevalt vaatlemegi Loland (1998) ja Loland & McNamee (2000) tekstidele tuginedes eraldi aususe normi (formaalne norm) ja mängu normi (mitteformaalne norm).