Selle käsitluse puhul võetakse teatud hulk väärtustavaid vooruseid, iseloomuomadusi või käitumisviise, mis ei pruugi tingimata omavahel seotud olla, ning seotakse need spordiga. Siin on peamisteks hinnanguteks ausa mängu kohta otsused sportlase iseloomu kohta. Aus mäng ei sõltu mitte niivõrd spetsiifilistest reeglite poolt reguleeritud tegevustest või õige käitumise printsiipidest kuivõrd hea sportlase iseloomust, kes elab moraalset head elu. Selle käsitluse kohaselt ei pea ausa mängu realiseerumiseks sportlased mitte üksnes teadma, millised on mängu reeglid, vaid nad peavad ka mõistma miks need reeglid kehtestatud on. Vooruslik mängija järgib reegleid pigem selleks et mäng oleks aus ning kõigil oleks võrdne võimalus mängus oma võimeid ja oskusi proovile panna, mitte aga seetõttu, et kardab reeglite rikkumise pärast karistada saada. Aus mäng kui voorus kirjeldab seega pigem mängijate õiget suhtumist ja vaimsust, milles ta saab end realiseerida.

"Ausa mängu" arusaam voorusena on problemaatiline, kuna raske on selgesõnaliselt väljendada, milliseid iseloomuomadusi ja tegevusi peaks "aus mäng" hõlmama ja milliseid välistama ning miks just need voorused ja mitte teised peaksid spordiga kaasnema.