Ausa mäng kui mängu mõistmise aluseks on arvamus, et sport on erinev igapäevaelust. Sport on selle käsitluse järgi mänguline tegevus, milles osalemine on vabatahtlik ning mille eesmärk on temas endas. Selle käsitluse kohaselt on spordis sobivaks suhtumiseks esiteks mängulisus, mida iseloomustab tegevust saatev rõõm ning sellest saadav nauding ja teiseks suuremeelsus.

Mängu traditsiooni kohta põhjalikumalt:

Johan Huizinga „Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse." Varrak, 2003.

Aus mäng mänguna seletatuna on liiga abstraktne ja ideaalne mõiste. Siin eeldatakse, et kõigil mängus osalejatel on mängimiseks sisemised eesmärgid, kuid tänapäeva spordis on üha enam mängu suunavateks motivaatoriteks mängu välised sihid ning hoiakuks „eesmärk pühitseb abinõu". Ideeliselt on "mäng" vajalik aspekt spordis, kuid ainult sellisest küljest käsitletuna jääb ausa mängu mõistmine spordis ebaselgeks. See käsitlus ei selgita piisavalt, miks mängijatel on mängus moraalne kohustus mitte petta.