Mõiste „aus mäng" väljendab moraalset kriteeriumit, mille järgi „ausat" spordi praktikat võib mõõta (Steenbergen jt 2001). Selleks et see mõiste oleks tähenduslik ja praktiline, on mõistlik teada sellega seotud tähendusi ja kontseptuaalseid erisusi.

Spordi ühiskondlik ehk välimine väärtus on nähtud olevat sõltuv spordi praktiseerimisest teataval moel ja teatava suhtumisega. Sisemiselt kehtestab sport, kui võistluslik tegevus aga omaenda moraalsed standardid ja nõuded selles osalejatele. See n.ö spordi paradoks väljendub selles, et spordis tuleb püüda olla kõigist teistest parim, kuid samal ajal kohelda teisi lugupidavalt (vt joonis). Kaasaegse spordi domineerivaimaks ideaaliks, mis nendele standarditele ja nõuetele osutab, on „aus mäng" (ingl fair play). See tähendab ühelt poolt, et spordi ühiskondlikku väärtust arvestades, on sellele rakendatud üldised moraalsed standardid. Teiselt poolt on inimestel n.ö sisseehitatud motivatsioon tegutseda spordis moraalselt ja mängida ausalt, kuna enamus inimestest spordib sest nad naudivad seda.

Kuna aus mäng on alati olnud rakenduslik mõiste, siis on paljude selle mõiste käsitluste sooviks kasutada sporti positiivsete sotsiaalsete väärtuste õpetamiseks, mitte niivõrd mõistmaks selle mõiste sisu ennast (Morgan jt 2001: 2). Rakenduslikust küljest vaadatuna, on mõningad ausa mängu valitud väärtused ehk põhimõtted reeglite, kohtunike ja nende otsuste ning teiste austamine, igaühele võrdse osalemisvõimaluse andmine, enesevalitsemise säilitamine. Aus mäng näitab suhtumist ja käitumist spordis, mis on kooskõlas uskumusega, et sport on eetiline toiming - see ei sisalda vägivalla, pettuse, medikamentide kuritarvitamise akte või ükskõik milliseid teisi väärnähtuste vorme, mis on ette võetud selleks et võita. Kui mainitud elemendid kaasnevad spordiga, kaob tõsine võitlusvaim ja spordile ei jää alles mingit eesmärki. Aus mäng ei tähenda üksnes kirjapandud reeglitest kinnipidamist vaid kirjeldab lisaks sportlase, treeneri, kohtuniku, spordijuhi, pealtvaatajate jt spordis osalejate õiget suhtumist ja õiget vaimsust, milles nad end teostavad, näidates üles austust teiste vastu ja hoolt oma vabaduse säilitamisest, kaitstes seda füüsilise või psüühilise kahjustamise eest.