Koodide tähistamine: koodile tuleks anda nimi, mis on semantiliselt lähedane mõistele, mida kood kirjeldab (Miles ja Huberman 1994). Liikuda tuleks võimalikult tekstilähedasest koodide sõnastusest abstraktsema sõnastuse poole. Oluline oleks eristada tekstipõhiselt genereeritud koode uurija poolt leiutatud koodidest tekstis oleva kirjeldamiseks. Näiteks kui vaatlusmärkmetes on kirjas „sportlane ja treener vaidlevad harjutuse sooritamise üle" ning uurija kodeerib selle kui 'treeningtüli', siis on see nimi, mille on valinud uurija. Kui aga uurija kodeerib selle tekstifragmendi sõnaga 'vaidlus', siis on kood tuletatud otse andmetest. Miks see eristamine oluline on? Uurija võib luua koodi nimetused, mis on järelduslikud mitte kirjeldavad, mis tähendab, et uurija on nimetuste andmisega jõudnud juba andmete tõlgendamisele. Koodile nime andmisel tuleb kood ka defineerida (mida kood puudutab ja kirjeldab), et teada kui kood uuesti tekstis ilmneb. Samuti tuleks koodide sõnastamisel kaaluda nende ulatuse, nt negatiivsete ja positiivsete näidete, määratlemise.

Kodeerimise detailsus: Kui detailne kodeerimine peaks olema? Kas kodeerimine peaks toimuma rida-realt, lause-lauselt või lõik-lõigult? Mitu tasandit koode ja alamkoode oleks mõistlik luua? Vastused neile küsimustele sõltuvad suuresti uurimisküsimustest, millele andmestiku kodeerimisel vastuseid püütakse otsida. Võiks lähtuda sellest, et kodeerida tuleks pigem suuremates ja tähendusrikkamates üksuste kaupa (nt laused või lõigud). Valiku tegemiseks tuleks endalt küsida: Kuidas see kood aitab mul vastata uurimisküsimusele? Kui see ei aita, siis võib kodeerimine olla liiga detailne.

Kodeerimise kestvus: Andmestikku tuleks lugeda ja kodeerida seni, kuni enam uusi koode (tähendusüksusi) esile ei kerki ning samad koodid (mustrid) ilmnevad analüüsi jätkudes.