Melanchton suri 1560.a ja maeti tema sõbra, suure reformaatori Martin Lutheri kõrvale. Melanchtoni kirjutised on tohutu tähtsusega ka kiriku ajaloole. Tema koostas Augsburgi usutunnistuse ja tema arusaamade järgi oli reformatsiooni loosungiks sama "Mingem tagasi algallikate juurde" kui renessansil, ainult, et kristluse algallikaks pidi olema Piibel. Pühakirja interpreteerimisel pidi inimene lähtuma oma südametunnistusest, mitte kirikuisade arvamusest.

Selleks aga, et lihtrahvas, seega iga koguduse liige oleks võimeline Piiblit õigesti lugema, tuli lahendada kolm suurt probleemi:

1.  pidi olema küllalt raamatuid, mida lugeda,

2.  pidi olema saksakeelne Piibel,

3.  pidi loodama lai koolide võrk, et õpetada rahvas lugema.

Raamatute probleem oli peaaegu lahenduse künnisel. Tänu trükikunsti leiutamisele levisid tekstid algul küll lendlehtedena, siis aga üha rohkem raamatutena üle kogu Euroopa. Lutheri tõlgitud Uus Testament trükiti kohe ja arvatakse, et kolme aasta pärast oli see juba iga kolmanda sakslase laual. Ühtki teist raamatut maailmas ei ole sellest ajast, kui Piibel tõlgiti rahvuskeeltesse, nii palju müüdud.

Melanchtonile langes ülesanne koostada haridusplaan kirjaoskamatuse likvideerimiseks.1526.a aitas ta Nürnbergis kaasa uute koolide avamisele. Kaks aastat hiljem, peale selle, kui oli teinud põhjaliku ülevaatuse kohalikus koolis ja kohalikus kirikus, kirjutas ta oma visitatsiooniartiklid.

"Visitatsiooniprotokollis" oli vastutus koolide rajamise ja toetamise eest pandud riigiametnikele, soovitusega otsustada õpetaja taseme üle selle järgi, kui õpetatud on ta ladina ja kreeka keeles, "nii, et ta tõesti laialdased teadmised võiks anda, mitte aga õpetada vaid oma isiklike arusaamade piirides."

Sel ajal ei olnud veel koolid jagunenud usutunnistuse järgi katoliiklikeks ja protestantlikeks.

1528.a plaani järgi jagati koolisüsteem kolmeks osaks, iga osa vajas kaks või enam aastat: esimene algajaile, teine keeleõpetuse saajaile ja kolmas neile, kes olid kaks esimest edukalt läbinud. Plaan määras kindlaks lisaks õppeainetele ka ajad, millal neid õppeaineid pidi õpetatama. See sai aluseks Saksamaa hariduse organiseerimisele järgmiseks kaheks saj. ja omakorda aluseks tänapäevasele süsteemile.

Esimese osa lapsed alustasid aabitsaga, mis sisaldas tähestikku, usutunnistust ja Meie Isa palvet. Kui nad need olid meelde jätnud, loeti neile sissejuhatusena ladina keeles Catot ja Donatust.

Õpetaja seletas lastele 1-2 värssi, neid tuli mitme tunni tagant üle küsida, et lastele jääks meelde ladinakeelsed sõnad ja laused. Põhiliselt tuli neid õpetada ja nendega korrata lugemist kuni nad soravalt loevad. Ka kirjutada tuli iga päev ja töid kontrollis õpetaja samuti iga päev. Lisaks tuli igal õhtul lastele anda pähe õppida mõned ladinakeelsed sõnad. Samuti tuli nendega iga päev laulda.

Teise jao lapsed oskasid juba lugeda ja kirjutada ning nendega alustati tõsist tööd grammatikas.