Mure hariduse väärtustamise pärast läbis pea kõiki haridusteemat puudutanud mõttekodasid.

Hariduse väärtustamise juures on väga suur roll õpetajatel. Talgulisi pani muretsema see, kuidas väärtustada õpetajaid. Õpetajad peaksid ise olema uhked oma ameti üle ja toetama ning tunnustama üksteist. Samuti peab kogukond tunnustama ja toetama õpetajaid ning tähtsustama õpetaja ametit. Riik võiks panustada enam õpetaja koolitusse ning õpetajate palk peaks olema üle keskmise. Võiksid toimuda õpetajate vahetused, mis tähendab seda, et õpetajal võimalus õpetada paar nädalat teises koolis.

Leiti, et õpetajatele võiks toimuda supervisioon. Kommentaator Ene-Silvia Sarv arvas, et mõistlik oleks alustada kooliuuringust. Mis lastele koolis meeldib, mis või kes mitte? Selles võiksid kaasa lüüa ka lapsevanemad. Kuidas saame veel tõsta lastevanemate huvi kooli vastu, kus nende laps õpib? Tuleks leida ühistegevuste võimalusi, riiklikult võiks olla sätestatud, et vanemad peaks osalema mõningates tundides ja tegevustes. Selleks, et lapsevanem seda kõike endale lubada saaks, peaksid ka tööandjad olema lapsevanema suhtes paindlikumad.

Arvati, et laste huvi kooli vastu saab alguse vanematest. Vanemad peaks olema teadlikud ja positiivsed suunajad. Oleks vaja tõsta lapsevanemate oskusi ja vastustust. Tuleks väärtustada terviklikku perekonda. Samuti peaks toimuma kooli ja lapsevanemate vahel tihedam koostöö. Kindlasti on suureks mõjutajaks ka väliskeskkond (kool, sõbrad, eeskujud). Rõhutati ka seda, et oleks vaja rohkem huviringe, paremat teavitustööd huviringide kohta.
Piisavalt keeruline on meelitada kõiki lapsi koolipinki, väärtustada laste silmis haridust. Arvati, et tuleb mõelda sellele, kuidas muuta lastele kooliaeg huvitavaks, kuidas tekitada lastes huvi hariduse vastu. Pakuti välja, et koolisüsteem tuleks muuta praktilisemaks, kool hirmuvabaks. Ühe kommentaatori arvates muudab kooli hirmuvabaks see, kui loobume laste hinnetega karistamisest ja selle asemel anname neile hinnangu selle kohta, mis nad on selgeks saanud ja mida tuleb veel õppida. Arvati, et hea oleks saata pahatahtlikud õpilased teise kooli. Kuid kas on üldse olemas pahatahtlikke õpilasi? Võibolla otsivad nad lihtsalt tähelepanu, millest nad on hinnetega karistamise tõttu ilma jäänud?

Kool võiks õpetada sotsiaalseid oskusi, anda minimaalselt kodutöid, väärtustada kõike head koolis, mis on olemas. Koolimaja peaks olema remonditud, istekohad mugavad ja iga klassiruum võiks olla oma nägu, et oleks huvitavam ja lõbusam. Õppimine ei peaks toimuma laua taga, vaid ka põrandal. Võimalus valida kehalise kasvatuse tunni asemel spordiala, mis meeldib. Soovitati luua sobiv arengukeskkond, mis tähendab, siis seda, et klassis oleks maksimaalselt 20 last. Nii jõuab õpetaja tegeleda iga lapsega individuaalselt. Algklassides võiks olla 30 minutit õppimist ja 15 minutit liikumist (tants ja laul).
Oldi ka arvamusel, et meie haridussüsteem on vähe loov ja efektiivne. Selle vastupidiseks muutmiseks oleks vaja näiteks koolis ellu viia rohkem seostamis- ja praktilisi kontrolltöid; rohkem probleemõpet (ülesande lahendamiseks vaja tunda mitut ainet); sama aine tunnid võiksid toimuda järjest, nii saaksid õpetajad ja õpilased kauem süveneda ainesse, ei peaks nii tihti ümber orienteeruma; rohkem tunde väljaspool klassiruume; tööpraktika (2 nädalat töötad kuskil hooldekodus, lastekodus. See annaks esmase töökogemuse, õpetab elus hakkama saama ja suhtlemist); hariduse mõttetalgud; võiks olla erinevaid riiklikke õppekavasid, mis tooks kaasa omakorda erinevad koolid; ained peaksid olema loovad, vähem reegleid, kindlaid vorme ja norme.

Kõrgkooli sisseastumiseks tuleks lisaks riigieksamitele sooritada ka intelligentsustest. Kurdetakse, et lapsed on nii loovad, aga kui nad on läbinud koolikadalipu, siis ülikoolis pole neil enam palju loovust järel. Sellise süsteemiga ülikooli vastuvõtt loob kirjuma seltskonnaga ülikoolikursused, mis aitab kaasa uute ideede levikule.

Pidevalt uuenev ja täienev õppematerjal peaks olema internetist kättesaadav. Iga õpetaja võiks saada loodud materjale täiendada, modifitseerida ja teha oma redaktsiooni. Kooli õppematerjalid oleks nagu pedagoogidele loodud Wikipeedia. Selline materjalide avalikustamine toimub Tartu Ülikooli siseselt ja Tallinna Ülikooli siseselt. Peaks aga toimima nii, et riigi rahastamisel loodud õppematerjali tuleb ülikooli poolt avalikustada veebis kõigile. See võimaldaks parandada tunduvalt Eesti kõrghariduse kvaliteeti, sest materjalide kättesaadavus kõigile sunniks üliõpilasi ja õppejõude tegema paremat tööd materjalide loomisel ning esitamisel, et oma ülikooli tase oleks kõrgem.

Oluliseks peeti ka Eesti maine parandamist kodus ja võõrsil. Selle teema juures soovisid talgulised, et eestlased ise säraksid, räägiksid eesti keelt, head eesti keelt. Soovisid, et me ise tunnustaksime ennast rohkem.

Talgulised arvasid, et Eesti ülikoolid tuleks muuta rahvusvahelisemaks. Selle saavutamiseks oleks vaja pakkuda rohkem ingliskeelseid bakalaureuse- ja magistriprogramme. Eesti ülikoolid võiksid korraldada nn reklaamreise partnerülikoolidesse, mille käigus esitleksid tudengid oma ülikooli, eesti kultuuri ja selgitaksid, miks peaks tulema õppima Eestisse. Eesti riik peaks soodustama noorte välismaale õppima minemist.

Hariduse väärtustamise all toodi ära ühe probleemina ka see, kuidas hoida ja arendada loodust kui meie kodukoha kultuuriväärtust. Arvati, et võiks teha andmebaas kohalikest inimestest ja nende erioskustest, et neilt saaks küsida nõuandeid, infot ja paluda neil jagada kogemusi. Koolides võiks olla teemanädalaid, et tegeleda millegagi süviti, teha looduslikest materjalidest käsitööd. Koolid saaks sedasi läbi oma kodukoha puudutavate teadmiste õpetamise aidata kaasa selliste laste kasvamisele, kes on teadlikud oma kodukoha väärtustest, ajaloost ja traditsioonidest.