Kultuuri puhul üldiselt kõneldakse selle ühiskonna-, lokaalsest ja individuaalsest dimensioonist. Kultuur annab tähendused sellele, mis meie ümber toimub. Nende tähenduste mõistmine kujuneb samuti kultuuris (keel, märgisüsteemid, meemid), aga ka inimrühmade vahelise kokkuleppena. Samas on kultuur inimeste, rühmade poolt pidevalt ümberkonstrueeritav. Mistahes kultuurist me ka ei kõneleks, manifesteerib kultuur end läbi inimeste tegevuse. (Finnan, Levin 2003)

Teine oluline dimensioon käesolevas kontekstis on kultuuri jäävus, püsivus ja samaaegselt - pidev muutumine. Kultuuri jäävus, püsivus pakub kaitset, turvalisust, annab hea ja halva, lubatu ja lubamatu mõõdu, mõistmise ja mudeli. Kultuuri muutuvus võimaldab kohanemise välismõjudega, muutuva füüsilise, tehnoloogilise, poliitilise ja sotsiaalse keskkonnaga.

Kolmandaks dimensiooniks, millele on juhtinud tähelepanu mitmed uurijad ja mõtlejad (nt J Botkin), on (kooli)kultuuri varjupool. See kollektiivi “vari” Jungi mõistes, kehastab selles varjatut – halba, vigu, hirme… See osa kultuurist, kultuuri negatiivne pool, pole mitte ainult varjatud vaid ka tabu, mida ei teadvustata, mida eelistatakse mitte näha, millest enamasti ei kõnelda. (Botkin 1999: 151)
Deal ja Peterson (1999) kõnelevad ka negatiivsetest ehk toksilistest koolikultuuridest või subkultuuridest positiivse koolikultuuri sees. Selle näiteks on akadeemiline petturlus ja koolivägivald. Organisatsiooni jätkusuutlikkuse seisukohast üldse ja kooli puhul eriti oma kasvatuslike järelmõjude poolest väärib koolikultuuri “vari” ja negatiivne subkultuur tõsist uurimist ja teadvustamist igas koolis.