Koolikultuuri kui kompleksset nähtust on püütud klassifitseerida erinevatest vaatepunktidest lähtudes.
David Hargreaves esitas 1995. a (ja veidi täiustatult 1999. a) ühe lihtsaima ja ülevaatlikuima koolikultuuride tüpoloogia, mis põhineb kahel dimensioonil: sotsiaalsel sidususel ja kontrollil.

Nende dimensioonide kombinatsioon oma nö puhtal kujul annab neli (ka uuringutes ilmnevat) koolitüüpi:
• traditsionalistlik või formaalne - madal sotsiaalne sidusus ja kõrge sotsiaalne kontroll. Seda tüüpi iseloomustab eestkoste, formaalsus, ligipääsmatus;
• heaoluline - madal sotsiaalne kontroll, kõrge sidusus. Kool on pingevaba, hooliv, õdus;
• kasvuhoone - kõrge sotsiaalne kontroll, kõrge sidusus. Kool on klaustrofoobiline e hirmul, survestatud, kontrollitud;
• anoomiline, hälbega (1999. a – ellujääja) - madal sidusus, madal sotsiaalne kontroll. Koolile on iseloomulik ebakindlus, võõrandumine, isoleeritus, “riski-“ taju.

Põhijoontes samasuguse jaotuse ja isegi nimetusteni viis eesti koolide koolikliima uuring (õpilaste tajutuna) 2004. a. (Ruus jt 2007) “Riskikoolid” ilmnesid ka kooli kui organisatsiooni ja õpetajate mentaalseid mudeleid käsitlevas sama uuringu osas (Sarv 2008, 2007).
Viienda koolikultuuri tüübina on D Hargreves toonud välja ideaalse (1995), efektiivse (1995) kooli, milles on optimaalses tasakaalus sotsiaalne sidusus ja sotsiaalne kontoll, piisavalt kõrged ootused ja tugi standardite saavutamiseks.

Wagner (2000) kontseptualiseerib koolikultuuri kui jagatud ühiskogemuse koolis ja sellest väljaspool (traditsioonid ja tähtpäevad), kui kogukonna-, perekonna-, tiimitunnetuse. Tugeva, positiivse kultuuriga koolile on omane personali stabiilsus ja ühised sihid, kõigi osapoolte tunnustamine. Ühised kokkulepped õppekava, õppemeetodite, korra ja distsipliini kohta on konsensuslikud. Uuringud on näidanud, et õpilased on enam motiveeritud õppima tugeva kultuuriga koolides ja sellistes koolides on ka enam motiveeritud, kõrgema töörahuloluga ja efektiivsemad õpetajad.

Veel ühe koolikultuuride tüpoloogia moodustab järgmine kolmik: tüpoloogilis-funktsionalistlik, protsessi- ja täiustamise-efektiivsuse vaade. Nt eespooltoodud Hargreaves’i (1995) mudel on funktsionalistlik, lähtudes kooli kahest põhifunktsioonist – sotsiaalse kontrolli ja sotsiaalse sidususe teostamisest.

Koolikultuuride mõned käsitlused (eriti funktsionalistlik) on kriitikute seisukohalt liialt idealistlikud, käsitledes kooli kultuuri kui terviklikku, subkultuurideta või kui staatilist nähtust. Ka eespoolnimetatud kooliuuring tõi esile, et õpetajate- ja õpilaste nähtud-tajutud koolikliima (kui üks koolikultuuri väljendaja) on paljudes koolides erinev – see tähendab subkultuuride olemasolu. (Ruus, Sarv jt 2007)
Protsessi-vaade keskendub sellele, kuidas koolikultuur aeneb ja kuidas seda arengut suunatakse, täiustamise-efektiivsuse-vaade aga koolikultuuri tähendusele õpilaste arengu ja õppimise seisukohast (nt Cavanagh & Dellar, 2003). Need vaated sobivad hästi ka kooli kui õppiva organisatsiooni ja õppiva kogukonna käsitlusega (Senge 2001, Cavanagh & Dellar, 2003).