Eesti koolikultuuri, koolikliimat on 21 s algul uuritud ökoloogilisest, sotsiaalse kliima mudelist lähtuvalt (V-R Ruus jt, vt Veisson, Ruus 2007).

Ilmnes, et ca pooled eesti koolid on (õpilaste tajutuna) formaalse, külma koolikliimaga. Eesti koolikultuurile osutus iseloomulikuks ka see, et suuremas osas koolidest eksisteerivad õpetajate ja õpilaste kogukonnad kumbki omaette, nö sissepoole pööratuna (Ruus jt, 2007, Ruus, Sarv 2007, Sarv 2008). Inimkeskse, aktiivse õppiva organisatsioonina end tajuvaid koole on ca kolmandik. Esile tõusevad tugevad ja õpilaste poolt väärtustatud traditsioonid, selged nõuded, ning mõlema, õpilaste ja õpetajate kogukonna “meie kooli” tunne. Koolikultuur kujuneb kooli traditsioonide, keskkonna (park, kooliaed, mõis, ainekabinetid jm), väljapaistvate, legendaarsete õpetajate (nt Vello Saage kunagises Tartu 8. Keskkoolis, Veljo Aava ja Jaak Tamm Viljandi Jakobsoni koolis, Vello Lind Vändra Keskkoolis, mitmed Narva füüsikaõpetajad), õpetajaskonna, juhtkonna ja õpilaste pikaajalises koosmõjus.

Koolikultuur kui kompleksne ja oma väljakujunemiseks pikka aega nõudev fenomen on suur väärtus. Selle muutumine on loomulik protsess. Koolikultuuri (nagu rahva kultuuri) vägivaldne, väljaspoolt survestatud muutmine (v.a negatiivse, õpilaste arengut kahjustava koolikultuuri puhul) on destruktiivne nii õpilaste, õpetajate kui nendega seotud kogukondade suhtes lõhkudes identiteeti, turvalisust, kogu kooliga seotud kultuurikapitali.