Koolikultuur - school culture – normide, väärtuste, tõekspidamiste, rituaalide, sümbolite ja lugude kogum, mis moodustab kooli “oma näo”. (Lindahl, 2006)

Koolikultuuri määratletakse ka kui ajalooliselt edasi antud tähendusmustreid, mis sisaldavad koolikogukonna liikmete poolt mõistetavaid norme, väärtusi, tõekspidamisi, tseremooniaid, rituaale, traditsioone, müüte ja mis kujundavad inimeste mõtlemist ja tegevust. (Stolp, Smith 1994)
Alates 1960ndate kultuuripöördest laienes kultuuri mõiste ja seda hakati kasutama senisest hoopis erinevates valdkondades. Kooliga seoses on olulisemad valdkonnad nt kasvatuskultuur, pedagoogiline kultuur, õpikultuur, organisatsioonikultuur. Koolikultuuris eristatakse ka näiteks selliseid aspekte nagu hariduse või õppimise väärtustamine, kuuluvustunne, petmiskultuur, õpetajate implitsiidsed teooriad (kui osa kultuurist).

Kõige lihtsamalt võib öelda, et koolikultuur kirjeldab nii koolis olevat üldist, samasugust kui kooli unikaalsust teiste hulgas (Beare jt 1994).

Koolikultuuri mõistega lähedased või osaliselt sellega kattuvad on ka koolikliima (school climate) ja kooli eetose, kooli vaimu (school ethos) mõisted. Koolikultuuri jaoks peetakse enamasti keskseks väärtusi, koolikliima aga keskendub inimestevahelistele suhetele.

Koolikultuur kui mõiste ja fenomen moodustub kahe lähenemise – kultuuri (laia üldmõistena) ja organisatsiooni (kui institutsionaalne, strukturaalne ja protsessuaalne tervik inimeste sihipärase tegevuse korrastamiseks) ühisosana. Lähenemisviisid v vaated koolikultuurile tulenevad üldistest lähenemistest organisatsioonile (nt institutsionaalne, protsessuallne jt, vt nt Vadi, Siimon 1999). Kõik need lähenemise erinevad mõneti saksa- ja ingliskeelses kultuuriruumis.