Sageli peetakse koolikultuuri põhidimensioonideks/karakteristikuteks koostööd, kollegiaalsust ja enesetõhusust (collaboration, collegiality, efficacy):
1) koostöö (kollaboratsioon) - inimeste koos töötamise, info ja õppestrateegiate ning -meetodite jagamise ning konstruktiivse diskussiooni ja debattide määr ning tase;
2) kollegiaalsus – kuuluvustunde, emotsionaalse toetuse ja väärtusliku organisatsiooni liikmena kaasatuse (inclusion) tajumine;
3) tõhusus, enesemõjusus (efficacy) - enese tajumine erinevate sidusrühmade poolt – enese tegevuse ja edenemise üle kontrolli omamise tunne kui vastand abitusele, enese “süsteemi ohvriks” olemise tunnetamisele; uurimuste, tõenduspõhiste otsustuste, hinnangute tunnustamine vastandina status quo-sse klammerdumisele.
Tänapäeval on piisavalt süvauuringuid, mis näitavad nende dimensioonide otsest sidet õppe tulemustega, samuti on need dimensioonid seotud õpilaste heaolutunde, turvalisuse ja arenguga isiksusena.

Hargreaves’i, Fullani, Deal’i, Petersoni jt põhjal on S. Gruenert ja J. Valentine: http://www.mllc.org/ loonud praktilise koolikultuuri tüpoloogia uurimismaterjali, kus koolikultuurid on väga väljendusrikkalt nimetatud toksiliseks, fragmenteerituks, balkaniseerituks, sepistatud koostöö, mugava koostöö ja koostöö kultuuriks.
Uuringuleht ja selle tõlgendustabel on esitatud ingliskeelse näidisena lisas. Praktiliseks kasutamiseks eesti kooli uurimisel vajaksid need kohandamist.