Oma kasvatusfilosoofilise vaate/paradigma esitamisel ning uurimismetodoloogia valikul on vaja vastata küsimustele.       

Milline on tegelikkus? Milline on minu käsitus uurimisainest, nt – inimpilt, kasvatusfilosoofiline vaade? (Ontoloogia – küsimus sellest, milline on tegelikkus ja vaade tegelikkusele). Levinuimad on kolm vaadet: realism, kriitiline realism ja relativism.
Realistlik vaade – tegelikkus on meist sõltumatu, objektiivne, loodusseadustega või samal tasemel seadustega määratud ning vaja on need avastada.
Kriitiline realism – tegelikkus eksisteerib küll meist sõltumatult, objektiivselt, kuid inimestena oleme sellega vastasmõjus ja mõjutame seda/selle ilmnemist ka seda uurides.
Relativism – teadmine tegelikkusest on sotsiaalne, väärtuseline,  ilmneb läbi individuaalse interpretatsiooni.   

Kuidas me midagi teame? Millist teadmist ja mil viisil uuringuga saab ? (Epistemoloogia, suhe avastatava teadmisega, mis oleneb ontoloogilisest vaatest.)
Objektivistlik lähenemine näeb teadmist enesest (uurijast) sõltumatu loodusseadusena, subjektiivne aga näeb teadmist inimese poolt interpreteeritavana.  

Eelnevatest tuleneb metoodoloogia ja metoodika – kui uuringu ülesehituse loogika. Keskne küsimus on, kas lähtuda positivistlikust või tõlgendavast paradigmast? 

Küsimus uuringu mõttest ja tähendusest (e teleoloogiline küsimus) on oluline nii selle kavandamisel kui järelduste tegemisel.