Uuringu kavandamisele ja läbiviimisele järgneb või toimub uurimistegevusega paralleelselt ka tulemuste interpreteerimine. Kui uuringu metodoloogia annab selleks ühe, interpretatsiooni võimaldava ja piirava mõõtme, siis teise mõõtme annab kasvatusvaade.
Kasvatusvaate ilmnemine interpretatsioonietapil on kahetine. Esiteks – ja see on kohustuslik – uuringu aluseks olevast kasvatusvaatest lähtumine tulemuste tõlgendamisel ja järelduste tegemisel. Teiseks ilmneb tõlgenduses ikka ka uurija enese kasvatusvaade – olgu ta sellest teadlik (mida professionaalse pedagoogi või kasvatusteadlase puhul eeldada võib) või mitte. Uurija võib omaenese eelistused teadlikult välistada (kui edukalt, see on iseküsimus) ja rõhutada nii oma uuringu objektiivsust. Positivistlik uurimisparadigma just seda nõuabki. On ausam ja tegelikkusega enam vastavuses kui uurija toob oma eelistused, omanenese vaated selgelt esile ja näitab ära, kus ja milline on nende roll tõlgenduses või järeldustes-soovitustes.

T Haggins jpt (2008: 151 jj) rõhutavad, et paradigmade vastandamise ja võitluse asemel on tänapäeval arukam kasutada kombinatsioonis nii positivistlikku kui tõlgendavat, kvantitatiivset ja kvalitatiivset (uurimis)paradigmat. Sellise kombinatsiooni tunnetuslik (ontoloogiline) ja epistemoloogiline tähendus pole alati kergesti esitatav, leiavad ühed. Teised aga ei näe selles erilist probleemi. Nende kasutamine peaks olema uurija poolt ka selgelt esile toodud.