Kvalitatiivne – muuhulgas ka väikese uuritavate arvuga uuring (nt psühholoogias, koolis, sh case-study e juhtumiuuring jm, mis on sageli osaks laiemast uuringust), mitmesugused etnograafilised uuringud (nt sotsioloogias või antropoloogias, kus nt juhtumiuuring toob esile erinevaid tõlgendusi ja tähendusi). Meetodi seisukohalt võib ka nt intervjuu andmeid kasutada/töödelda kvantitatiivselt (nt lausungite või ideede esinemissagedus jpm), statistiline andmekogum võib aga sisaldada kvalitatiivseid elemente (nt avatud küsimused ).
Kvalitatiivses uuringus kogutud andmed on analüüsitavad mitmeti – nt kasutades semiootilist analüüsi, analüütilist induktsiooni,  võrdlevat analüüsi jpm. Lisaks sellele võib analüüs lähtuda näiteks realistlikult, inerpreteerivalt, postmodernistlikult vm eelduste ja suundumuste/püüdluste aluselt. Iga selline alusvaade viib andmete analüüsil  teistest erineva tulemuseni. (vt k Haggins 150-151, …)

Fenomenalism: usutavalt, tõeselt reprodutseerida sotsiaalset maailma nii, nagu seda tunnevad selle elanikud  – st soov seletada 
versus essentsialism : sotsiaalse korra aluste omaduste otsimine (Rock, 1973:17) – st soov aru saada.
Grounded theory – kvalitatiivse ja kvantitatiivse lähenemise koosmäng.

Üldtendentsiks tundub olevat – jõuda (üldkehtiva) teooriani,seda ka kvalitatiivsete uuringute puhul. Selle tendentsi nö mootoriks v tuuleks (mis mände mererannas ikka maa poole viltu lükkab) on neo-positivistlik surve – “õige uuring” kui positivistlik uuring.  (vt Haggis 2008 ja Thomas 2002) Seejuures ilmneb varjatud eeldus (loodusteaduslik, kartesiaanlik, empiiriline realism), et mistahes antud kontekstile, vastab vaid üks tegelikkus.

Traditsioonilistes uuringutes on ülekaalus läbivad kategooriad longituudse ajaloo, juhtumiarengu asemel (nt narratiivi või etnograafilistes uuringutes). See tähendab, et sarnasuskategooriad, võtmefaktorid, tüpoloogiad, klassifikatsioonid, korrelatsioonid, hierarhiad on sotsiaalvaldkonna ja kasvatusvaldkonna kvalitatiivsetes ja kvantitatiivsetes uuringutes ülekaalus/valitsevad. Nii püütakse jõuda üldiste printsiipideni. See on instrumentaalne tee süvastruktuurideni jõudmiseks. Üldjoontes on niiviisi leitud üldprintsiibid, mustrid, mudelid jmt seletava ja ennustava väärtusega. Seda on tõestanud tehnika ja teaduse areng.
Ometi – kui püüda neid üldistusi ja ennustusi kasutada inimeste ja sotsiaalsete nähtuste puhul konkreetses suiuatsioonis ilmneb nende piiratus. Üks valdkond, kus see selgesti ilmneb on haridusuuringud (Hargreaves 1996), teine – sotsiaaluuringud.
Nii on praktilised vajadused tinginud kasvava huvi erisuste, üksikjuhtude, lokaalse konteksti suhtes, eriti antropoloogias ja sotsioloogias. Laiemas plaanis kõneldakse uurijate feministlikust, postmodernistlikust ning kompleksuse ja süsteemilähenemise teoreetilisest orientatsioonist. Vaate keskpunktis on indiviid, koolis aga ka klass või rühm, kool kui tervik jne.