Reaalelus on ka ülikooliseinte vahel toimuvad uuringud ju olulised, eriti siis kui kooli või klassiga, kus uuring toimus, selle tutemused ka läbi arutatakse. Ideaalis peaks uurimistulemused nö üle kontrollitama koos uuritavatega (õpetaja(d), õpilased, lapsevanemd, koolijuhid vm). Selline tagasiside võiks, isegi peaks kuuluma nt magistritöö juurde, olgu järelduste ja ettepanekute osas või omaette lisana. Selline järelarutelu vähendaks ka koolirahva tunnet, et nende energiat ja aega kasutb keegi oma huvudes, neile mingit käegakatsutavat kasu andmata.

Kooliuuringu all mõtlen ma siin just koolis, õppe-kasvatsprotsessis toimuvat uuringut. Seda võib teha nö omaette, mingi suurema-laiema eesmärgi nimel, olgu selleks õppekava arendamine-kohandamine, koolikultuuri või väärtustevälja kaardistamine vm. Kõige argisem õppe-kasvatusprotsess õpilas(t)e-õpetaja(te)-lapsevanema(te)  kolmnurgas on tulvil teadvustamata ja vahel ka teadvustatud uuringuid.

Uuring, mistahes uuring on vältimatult eetilise tähendusega iga uuringuga kontaktis oleva inimese puhul. Juba uurimismetodoloogia ja -meetodi valik on sügavalt eetiline, uurija paradigmaatilisest eneseteadlikkusest ja –määratlusest kõnelemata.  Lesley Kuhn rõhutab, et eetiliste olenditena mõjutame me ka uurijatena oma valikute ja otsustega noosfääri (inimmõtete koondsfääri). (Kuhn 2008: 173)