Suures plaanis on tavaks eristada 3 filosoofia üldtraditsiooni: metafüüsiline traditsioon, normatiivne traditsioon, analüütiline traditsioon. Neil on oma koht ka kasvatusfilosoofias.

Metafüüsiline filosoofia on, süvenedes inimkogemusse, tõstatanud mitmesuguseid põhiküsimusi. Mis on ilu tuum? Mis on inimloomuse tunnusjoon (väljaspool meditsiiniteadust, rakufüsioloogiat või psühholoogiat)? Mis oli esimene asi universumis? Kas inimene  elab peale keha surma edasi? Mis on inimloomus? Metafüüsika esindaja  Maritain, näiteks, väidab oma teoses Haridus ristteel (1943. a), et haridus tuleb rajada “inimese filosoofilis-religioossetele ideedele”, mis “käsitlevad [inimkonna] esmatähtsaid ja seesmisi, ehkki mitte nähtavaid või käega katsutavaid tunnuseid” (vahendatud Phillips jt 2000 põhjal). Sellisena on metafüüsiline traditsioon ka vastuse otsimine kasvatuse põhiküsimustele, milleks on samuti küsimus inimloomusest, inimese ja maailma suhtest.

Normatiivne traditsioon filosoofias otsib vastust küsimusele, miks miski on väärtuslik ja kuidas seda väärtuslikku kohelda. Seega antakse suund ja „mõõt” metafüüsilises traditsioonis leitule. Sellisena on normatiivne traditsioon ka suuna ja mõõdu otsimine kasvatuses – inimloomuse arendamisel (st arenguks vajalike tingimuste loomise) ja kasvatuse eemärkide määratlemisel.

Analüütiline haridusfilosoofia tegeleb kasvatus(filosoofiliste) ideede ja mõistetega nagu nt õiglus, võrdsus, õpetamine ja õppimine, karistus, kasvatus jne. Analüütiline traditsioon püüab seletada ja määratleda valdkonna põhikontseptsioone ja seda võimalikult kõigekülgselt.


Nii praktilises õppekavatöös koolis (kooliõppekava arendamine) kui kasvatus-haridusvaldkonna probleemide tajumisel ja sõnastamisel, uurimistöö kavandamisel, tulemustest järelduste tegemisel ja teooriate  kujundamisel puututakse kokku kõigi kolme filosoofilise traditsiooniga, oldagu sellest ise teadlik või mitte. Näiteks õppekava määratleb (kooli)hariduse eesmärgid, selle, millise inimese kasvatamine on kooli taotlus, selle, mida kasvatamise-õpetamise all mõistetakse jpm.

Tegelikkuses ei ole nende kolme filosoofilise traditsiooni vahel teravat vahet – need sisaldavad hulga kitsamaid suundi ning sulanduvad omavahel. Tänapäeval (alates 1980ndatest) on tavaks kirjeldada filosoofia harusid (sealjuures ka kasvatus- ja haridusvallas) lähtudes uuritavate teemade üldisest iseloomust: loogika, epistemoloogia (teadmisteooria), ka tunnetusteooria (gnoseoloogia), ontoloogia (õpetus olemisest ehk eksisteerimisest), esteetika (õpetus ilust) ja eetika (õpetus heast ja halvast, tegude soovitatavusest jne), poliitfilosoofia, teadusfilosoofia jne.