Kasvatusfilosoofiaga kui filosoofia eriharuga tegeleb suhteliselt väikesearvuline filosoofide rühm (peamiselt ingliskeelsete, vähem teiste) ülikoolide ja pedagoogiliste kõrgkoolide filosoofiateaduskondades. Hoopis enam on neid, kes tegelevad kasvatuskontekstis ilmnevate filosoofiliste probleemidega  kasvatus- või  haridusteadlastena, praktikutena (nt õpetajad, kõrgkooli õppejõud, amrtnikud, poliitikud jt, aga ka lapsevanemd), filosoofidena, sotsiaalteoreetikutena, maailmaparandajate ja reformijatena.  Kasvatusfilosoofilat puudutavaid teoseid (omaette või teiste käsitluste osana) leiab nii Idas kui Läänest, antiikajast tänapäevani.

Omaette, piiritletud ja tunnustatud valdkonnana  (regulaarsed konverentsid, teadlaste ühendused, ajakirjad) kindlustab kasvatusfilosoofia end pärast II maailmsõda. Siis kujunes välja ka kasvatusfilosoofia analüütiline traditsioon, ms eriti jõuliselt püüdis korrastada/kooskõlalisemaks muuta/harmoniseerida ja süstemaatiliselt ratsionaliseerida kasvatus/hariduspraktikat ja uskumusi/vaateid. Ingliskeelses maailmas, eriti Ühenkuningriigis kujunes välja analüütiline suund, kus kasvatusfilosoofiat hakati ikka enam nägema mitte kui kasvatuse/hariduse ideoloogilist vundamenti vaid kui selle epistemoloogilist alust. Tuleb märkida ka seda, et ingliskeelne traditsioon (sh analüütiline ja normatiivne) kujunes välja eelkõige silmas pidades kooli ja ammutades fakte koolitegelikkusest.

Kasvatusfilosoofia kui selline on ühelt poolt saanud  teooriate läbikaalujaks, arbiitriks, teisalt on seda tema rolli ka vaidlustatud ja püüts talle jätta mitte aluse vaid (eriti haridus/kasvatuspraktika) nö reflekteerija roll.
Mandri-Euroopas, eriti saksakeelses, kujunes aga oma, analüütilisest vägagi erinev nn Bildung-paradigma. Selle taustaks oli sotsiaal-filosoofia ja antropoloogia traditsioon, valgustusaja jätkuv mõju. Bildung-paradigma, erinevalt ingliskeeles maailmas kujunenud koolikesksest education-käsitustest, tegeleb laiemalt lapse kasvamise-kasvatuse, lapsepõlvest täiskasvanuks saamise, kultuuri “sissekasvamise” küsimustega.
Põhja-Euroopas valitsevaks vaateks on traditsiooniliselt reform-pedagoogiline e lapsekeskne lähenemine.

20. saj lõpukümnenditel muutus nii mandri-Euroopas, ingliskeelses (eriti anglo-ameerika) haridusruumis kui ka põhjamaades ja endistes sotsialismileeri maades populaarseks kõnelda moderni lõpust, postmodernsest ajast või momendist ning hariduskriisist.  See tähendas ka kasvatusfilosoofiliste vaadete avardumist ning omavahelist ja "filosoofiaväliste" vaadetega segunemist. Oma mõju avaldab kindlasti ka inimest puudutava teadmusbaasi kiire muutumine (nt 19. saj darvinistlik pööre, 20./21. saj aju-uuringud).