Vibulaskmise oskus oli keskaegses Jaapanis väga oluline ja hinnatud. Täpsed vibulaskjad olid juba Jaapani saarestiku esiasukad ainud.
IV-V sajandil ilmub ja muutub väga oluliseks sõjajõuks pika mõõga ja vibuga ratsanik. Ratsanik oli aga kindlasti aristokraat. Samuraid õppisid vibulaskmist lapsest peale ja igas kindlustatud mõisas oli kindlasti oma lasketiir ning demonstreerimiseks välja pandud vibud ja nooltetuped. Vasaku käe kohta ütlevad jaapanlased – “käsi, mis hoiab vibu”. Jaapanlased on üldse alati rõhutanud vasaku käe tähtsust. Arvati, et kui inimesel puudus vasul käel väike sõrm, siis ta ei saanud enam korralikult käsitseda mõõka. Võimalik, et seepärast lõikavad jaapani maffiaperekondade liikmed siiani süüteo heastamiseks maha vasaku käe väikese sõrme.

Kalligraafiat hinnati väga kõrgelt. See oli isiku peegelpilt.
Võitluskunstis tuli osata kasutada ja tunda ka inimese anatoomia eripära. Dziudzitsu eesmärgiks ei olnud vastase tapmine vaid ajutiselt võitlusvõimetuks tegemine.
Väga tähtis osa oli kirjanduse lugemisel ja vaidlustel, kusjuures abstraktsed teemad huvitasid vähe, tähtis oli iseloomu tugevuse kasvatamine. Praktilised oskused olid au sees.

Busido õpetas õpetajasse suhtuma äärmise lugupidamisega. “Vanemad andsid mulle elu, õpetaja tegi mu inimeseks”.
Kuid ka õpetajalt nõuti palju. See pidi olema väljapaistvalt tugeva iseloomu ja suure eruditsiooniga inimene. Samuraide tõde kõlas: “Sinu isa ja ema on nagu taevas ja maa, sinu õpetaja ja peremees aga päike ja kuu".
Rahaga õpetust kinni maksta ei saanud. Kord aastas toodi õpetajale annetusi, kuid need võeti vastu väärikalt ja just nimelt annetustena, sest ka õpetajad elasid askeetlikku elu ja olid uhked selle üle.

Samuraisid kasvatati iidsete sintoistlike pühade traditsioonide ja tavade vaimus, lapsepõlvest peale õppisid nad karmides tingimustes sõjaasjandust, läbisid kõik dzen-budistliku psühhofüüsilise treeningu, olid sünnist saati omandanud konfutsiaanluse dogmad, näitasid juba varases nooruses hämmastavat kindlust, surmapõlgust, alludes vaid üheainsale seadusele – giri´le,ehk au koodeksile.
Selle seaduse ees kahvatusid nii armastus kui hellus, hirm ja vihkamine, kahetsus ja kaastunne, inimlikud tunded, rõõm ja rahuldustunne lihtsatest igapäevastest asjadest. Filosoofiline kasvatus, pikad mediteerimisetunnid, pidevad füüsilised treeningud ning püüdlemine hingelise puhtuse poole – kõik see kujundas samurai isiksust, jäi talle verre. Tema hingeks oli mõõk ja elukutseks sõda.
Järgnevatel sajanditel hakkas samuraide väljaõppesse üha kindlamalt kuuluma ka kunst – joonistamise ja maalimisoskus, kalligraafia- ja luulekunst. Mitmed samuraid jätsid järeltulevatele põlvedele väljapaistvaid luuletusi, pilte ja kalligraafianäidiseid.

Ajalukku jäi pikaajaline võitlus kahe mõjuvõimsa sõdalaste klanni – Minamoto ja Taira vaheline võitlus, mis lõppes 12. sajandil Taira peaaegu täieliku hävitamisega.
Minamoto Jeritomo oli ise suurepärane sõdalane ja ka poliitik, kes esimesena suutis samuraide erinevad perekonnad ühendada. Juba seal oli näha tulevase shogunaadi eeldusi, mis tähendasid maa valitsemist samuraide seisuse poolt ülemjuhatajaga eesotsas. Tegelik võim koonduski shoguni peakorterisse, Kiotos asuval imperaatoril oli nominaalne võim ja traditsiooniline kohustus ja õigus toimetada üleriigilisi rituaale, jagada aumärke ja kehastada esindusvõimu.
Samuraid said vastavalt oma sõjalistele võimetele kõrgeid tunnustusi ja kohti ning 13. sajandiks kujunes tegelikkuses ka lahinguväljal kehtiv sõjaline tseremoniaal, mis muuhulgas nõudis vastasesse lugupidavat suhtumist.

 
Samal ajal, kui samuraide seisus tugevnes ja tähtsustus, tugevnesid ka samuraide julmad õigused madalamate seisuste, eriti talupoegade suhtes. 16.sajandil kinnitas shogun samuraide privileegid ja keelas lihtinimestel relva kandmise. Samuraid said alamrahva üle piiramatud õigused. Näiteks kui samurai tahtis katsetada uue mõõga tugevust, võis ta selleks karistamatult kasutada esimese ettejuhtuva madalamasse seisusesse kuuluva inimese pead.

Samuraid said väga laialdase füüsilise ja psühho-füüsilise ettevalmistuse. Näiteks Hiina poks on väga vana kunst, mille eesmärgiks oli enam füüsilise ja vaimse tervise tugevdamine kui vastase võitmine. 17. saj. tõid hiina emigrandid hiina poksi Jaapanisse, kus see arenes kuulsaks jaapani enesekaitse süsteemiks dzjudoks ehk dziu-dzitsuks.

Tulirelv jõudis Jaapanisse XVI sajandil tänu portugali merekaupmeestele, kes jäid merehätta ja paisati kaldale ühele Jaapani saarekesele. Nemad müüsid kõva raha eest jaapani kohalikule juhile esimesed kaks arkebuusi ja legendi järgi kohaliku relvameistri-sepa tütre eest ka püssiluku valmistamise saladused.
Nüüd oli võimalik sõjaväkke värvata ja kiiresti välja õpetada ka vaestest kihtidest mehi. Seepärast samuraid tulirelvadest lugu ei pidanud. Nad olid uhked oma pikaajaliste treeningute üle mõõgavõitluses, pidasid mõõgavõitlust kunstiks, esiisade pühaks traditsiooniks, nautisid erinevaid võitlusvõtteid nii ise tegutsedes kui teisi jälgides ja pidasid väärituks surra vaid seepärast, et üks talupoeg mingile päästikule vajutab.

Busido on jaapani feodaalse rüütelkonna - samuraide elu- ja võitluseetika. See on traditsioonide, keeldude, käskude ning õpetuste kogum, mis kujundas tervet sõdalase elu.
Busidot on kujundanud dzenbudism oma külmaverelise saatuse usaldusega, stoilise hoiakuga nii halva kui hea ootel ja seda vastu võttes. See piirneb ükskõiksusega elu suhtes ja salliva suhtumisega surma.
Samuti on seda mõjutanud sintoism oma jäägitu ustavusega monarhile, ajaloolise mälu pühadusega, esivanemate ja vanemate harda austamisega. Sintoism õpetas patrtiotismi ja ustavust.
Busidot mõjutas ka Konfutsiuse õpetus, tema viis omavaheliste suhete printsiipi: peremehe ja teenri, isa ja poja, mehe ja naise, vanema ja noorema venna ning võrdsete vahelised suhted.
Kuid busido ei väärtustanud lihtsalt teadmisi vaid teadmisi väärtustati niivõrd, kuivõrd ja kuidas neid kasutati praktilises elus.
Busido kujundas samuraide aukoodeksi, mille samuraid muutsid oma elufilosoofiaks ja järgisid seda igal elujuhtumil.
Aukoodeksi hulka kuulus õiglus, julgus, halastus, viisakus, ausus ja siirus, au, ustavus, enesevalitsus, enesetapp ja kättemaks, mõõka suhtumine, samurai hing , samurai kasvatus ja ettevalmistus.