Eduka õppimise/õpikogemuse kaasaegseid vaateid iseloomustab avatus, lahtiütlemine rangelt õpetajakesksest indoktrineerivast lähenemisest.
Rõhutatakse järgmisi aspekte:

• Õppimine oma kogemusest, tegevusest (learning by doing), katse-eksitus  kui õppimise loomupärane osa.
• Toetumine positiivsetele tunnetele. Tunded (kui inimese osa, inimlikkuse tunnus) on õppimisel olulised, õpetajal tuleb arvesse võtta ja ette näha, millised on  teiste reaktsioonid, võtta vaatluse alla tagasiside, komplimendid, tulemuste märkamine jm ning toetada nende läbi positiivset tunnet õppimise suhtes.
• Õpitahe on ühelt poolt kaasasündinud, teisalt – kergesti häiritav ebasoodsas õpikeskkonnas. Õpimotivatsioon tugineb õpilase  taotlustele, inimlikele vajadustele (sh eneseteostusvajadus Maslow vajaduste hierarhias) ja tunnetele. Hirm ja depressioon pärsivad õppimist.
• Piisav aeg õpitava “seedimiseks”: arusaamine asja tähendus(likkus)est, arusaamine asja sisust, sisu ja tegevuste omandamine (sh piisav harjutamine).   

Õpitsükkel, selle ülesehitus on õppeprotsessi edukuse aluseks. Näiteks traditsiooniline lineaarne tsükkel: eesmärgistamine, uue materjali esitus, kinnistamine, hindamine. Teine näide: tahe - tegu -tagasiside - läbiseedimine, mis võib korduda ikka ja jälle uuel tasandil. See on kontsentriline läbipõimumismudel. Kolmandaks näiteks oleks waldorfkoolides kasutatav 2- või 3-päevane õpitsükkel, mis sisaldab ka õpitava “transponeerimist” või “tõlkimist” sõnalisest või kogemuslikust visuaalseks (joonistamine-maalimine, skeemid jm), kinesteetiliseks (liikumine, mäng jmt), taas sõnaliseks (arutelu vmt), õpetaja- ja kaaslastepoolset arusaamade korrigeerimist ning sellele järgnevat lõplikku (antud etapil) formuleerimist.