Filosoofia, teadus ja kunst erinevad üksteisest põhimõtteliselt vastavalt oma ainesele ja sellele, milliste vahendite abil nad seda ainest peegeldavad, esitavad. Filosoofia ja kunst on teatavas mõttes sarnased, sest suhestavad reaalsus inimesega, tema vaimse maailmaga ja tema vastasmõjuga teiste inimeste ning reaalsusega. Mõlemad taotlevad üldistusteni jõudmist, mitte pelgalt üksikfaktide esitamist. Flosoofia ja teadus sarnanevad oma püüdluses peegeldada maailma, reaalsust objektiivselt, sõltumata tajuja meeleolust, eelarvamustest jmt. Teadus kätkeb maailmategelikkuse kohta teadasaadu teooriatesse – omavahel seostatud, süsteemsesse ja tõestatud faktidele tuginevaste seaduste tervikutesse. Filosoofia kätkeb maailmategelikkuse ideedesse, kontseptidesse, kategooriatesse. Ilu, harmoonia, esteetika on olulised ja omased, otseses või ülekantud mõttes, mitte ainult kunstile vaid ka filosoofilisele mõttekäigule, teadusteooriale.
Läbi aegade on olnud suurkujusid, kelle jaoks teadus, kunst, filosoofia (ja religioongi) on moodustanud tervikliku maailmakäsitluse ning tegevusvälja. Üheks tuntuimaks on Goethe – loodusteadlane, kirjanik, poeet, filosoof. Goethelik holistlikkus ja kunstipärasus oli omane ka klassikalise didaktika alusepanijale J A Komensky’le ehk Comenius’ele.

Ajaloo kulgedes on inimkond jõudnud maailmategelikkuse mütoloogiliselt tunnetamiselt filosoofilise ja teadusliku tunnetamiseni.
Tulles didaktika kui filosoofilise ja kasvatusteadusliku mõiste juurde, on seegi alateadvuslikult või pärimuslikult kasvatuse-õpetuse reeglistikult jõudnud filosoofilise ja teadusliku distsipliini seisusse, olenemata sellest, kas kasutatakse euroopalikku mõistet “didaktika”, anglo-ameerikalikku “õppe disain” vmt. Kui filosoofia asi on tunnetada maailma sele kõige üldisemas suhtes inimesega ja teadusel – maailma, nagu ta on, siis seda võig rakendada ka didaktikale. Filosoofilise mõistena pakub didaktika arusaama õpetamise (ja õppimise) kõige üldisemast, maailmavaatest ja inimäsitusest määratud olemusest. Teadusliku distsipliinina – eksperimentide ja vaatlustega tõestatud seaduspärasuste süsteemi õpetamise kohta. Didaktika kolmas külg on see, et ta on ülimalt rakenduslik valdkond – iga õppetund või õpisündmus (kus see ka ei toimuks) kätkeb eneses didaktika reeglistikku ja mudeleid.

Filosoofias väljendab kategooria kõige üldisemaid ideid, seaduspärasusi ja seoseid, on mõtlemist organiseerivaks printsiibiks. Filosoofia kategooriad on omavahel seotud ja igaüks moodustab osa tervikust. Põhikategooriateks, millele ehitub kogu filosoofiline maailmatunnetus on mateeria ja teadvus. Tänapäeval nähakse, et kategooriate süsteemi kasutamine pakub hea võimaluse süstematiseerida vastava valdkonna teadmist. Filosoofia eeskujul on kategooriate süsteemid võetud kasutusele nt biotehnoloogias. Teisalt aga – kategooriate süsteem esitab omad piirangud, tulenevalt keelelistest jm raskustest. (Thomasson 2012) Üldtuntud on probleemid mõiste knowledge eestikeelse vastega, mis viisid teadmise kõrval mõiste teadmus kasutamisele. Samalaadne on probleem mõistega systems thinking, mental models (P Senge raamatud õppivast organisatsioonist), kus tõlge süsteemne mõtlemine, mõttemudelid on algtähendust kitsendavad.

Võib väga lühidalt öelda: nii nagu me mõistame maailma ja teadvust, nii mõistame ka didaktikat. Tänapäevane teaduslik maailmavaade on materialistlik. Seega ka didaktika teooriana toetub materialistlikule maailma- ja inimkäsitlusele.
Loomulikult pakub filosoofia aluse didaktiliseks analüüsiks ja vastupidi – matemaatika või keele või füüsikaõppe eksperimentaalne didaktiline uurimine pakub filosoofidele materjali selle kohta, mis see matemaatika(õpe) vm tegelikult on ja kuidas me seda teame.