Sonett

Marie Underi luuletus "Sirelite aegu" on itaalia ehk Petrarca sonett:

All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael -
ah, piki maja violetne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.

Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õtsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!

30 inglise ehk Shakespeare'i sonetist koosneb Juhan Sütiste luuletsükkel "Arm" (1945):

17
Kui lõpeb suvepäeva viimne vine
ning hämariku vari laineil käib,
kui põhjarannik kõrgekaljuline
veel uhkemana merest tõusvat näib -

Siis tuled Sa, mu arm, nii uhkel astel,
kui astuks kingult alla nõtke kask.
Su juuksed lõhnavad öö kergel kastel,
näos kumab eha vastuhelgi vask.

Sa tuled, rõivais kodunurme hingus
ja silmis vete rahuline läik.
All kividel jääb vaikseks mere hingus
ning lehestikus taltub tuule käik.

Kui koduranna öö, kus torm ei puhke -
mu arm on vaikiv, aga rangelt uhke.

Muru, Karl (koost.) 1992. Sõnarine. Eesti luule antoloogia 2. köide. Tallinn: Eesti Raamat, lk 368.