KÕLAKUJUNDID
Algriimide taust ulatub rahvaluulesse. Kui sõna algul korduvad konsonandid ehk kaashäälikud, on tegemist alliteratsiooniga, kui korduvad täidhäälikud ehk vokaalid, on tegemist assonantsriimiga. Mõlemad riimid võivad esineda põimunult
Lõppriim on uuem nähtus ning ühendab samakõlaliste sõnadega värsside lõppe.
Mõnikord võib esineda ka värsside keskel siseriimi.
Kui häälikud langevad kokku alates pearõhulise silbi täishäälikust kuni riimitava sõna lõpuni, on tegemist täisriimiga (keel : meel; rajad : majad). Kui sarnaste häälikute kõrval esineb ka erinevaid häälikuid, on tegemist irdriimiga (kõrvu : põrmu; (haavu : saabu)
Silpide arvu järgi eristatakse järgmisi riime:
ühesilbilised ehk meesriimid (leht : taht; sark : nurk)
kahesilbilised ehk naisriimid (kiiri : müüri; rida : süda)
kolmesilbilised ehk daktülriimid (sinine : inime)
nelja- või enamasilbilised (lõhnadega : kõhnadega)
Riimi asendi järgi salmides eristatakse järgmisi riime:
paarisriimid, riimiskeem aabb, aa bb cc,
ristriimid, riimiskeem abab, abcabc
süliriimid, riimiskeem abba, abbba
ahelriimid, riimiskeem aba bcb cdc...
lausriimid, riimiskeem aaa, aaaa...
segariimid, riimiskeem aaca, ababcc, aaabbb, abbacc jms.
Riimideta luule on blankvärss. Kuigi enamik vabavärsilist luulet on blankvärsiline, leidub mõnikord ka riimilist vabavärssi.
Hääliku- ja sõnakordused, eriti pikkade ja ülipikkade vokaalide ning heliliste kaashäälikute kordused on luules heakõla saavutamiseks.
Kirjandus
Merilai, Arne 2003. Luule poeetika. – Arne Merilai, Anneli
Saro, Epp Annus, Poeetika. Gümnaasiumiõpik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk
57–72; 81–88; 39–56; 73–80.
Põldmäe, Jaak 2002. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, lk 83–92; 168–172; 185–187; 206–235; 237–264.