Funktsionaalsete süsteemide teooria

 

2.2. Kontsentreerumisvõime ja reaktsiooniaeg (RA) seisundi hindamisel

Kontsentreerumisvõime hindamiseks on kasutusele võetud mitmesuguseid meetodeid. Näiteks psühhofüsioloogilised meetodid (EEG, pulss), psühhomeetrilised skaalad (Nideffer'i "Test of Attentional and Interpersonal Style") ja oskuste või vilumuste määramine erinevat erutusastet põhjustavates olukordades (näiteks laskmistulemused võistlusolukorras ja treeningus) (Moran, 1996).
Kontsentreerumisvõime ja RA määramiseks on käesoleva õpiobjekti raames välja pakutud meetod, mille eeliseks on lihtsus nimetatud võimete dünaamika uurimisel. Kontsentreerumisvõime hindamisel on lähtutud RA hindamise modifitseeritud mooduli kasutamisest. See tähendab, et  signaalide vaheliste pauside pikkus ei ole konstantne, vaid määratakse juhuslike arvude generaatori poolt vastavalt ette antud ajavahemikule. Kontsentreerumisvõimet saab testida nii kuulmisanalüsaatori kui ka nägemisanalüsaatori kaudu.

Läbiviidud uuringutest tuleneb, et erinevused RA väärtustes võivad olla üheks näitajaks organismi seisundi diagnoosimisel (Taimela, 1990). RA kõikumine peegeldab organismi kui terviku seisundi muutumist. Selleks, et teada saada, milline on organismi seisund antud hetkel, tuleb leida iga vaatlusaluse jaoks tema RA parim, keskmine ja halvim diapasoon. See eeldab introspektiivset RA pidevat hindamist ehk monitooringut. RA kui organismi seisundi integraalse näitaja langus vaatlusalusel tema halvimasse diapasooni võimaldab prognoosida haigestumist ja ka traumade ohtu. Samal ajal tõus parimasse diapasooni peegeldab organismi funktsionaalset võimekust antud hetkel.