Funktsionaalsete süsteemide teooria
1. Funktsionaalsete süsteemide teooria
Akadeemik P.K. Anohini poolt loodud funktsionaalsete süsteemide teooria kasvas välja aastatel 1932-1974 refleksiteooriast, kuna leiti, et viimase järgi ei ole võimalik seletada keerulisemaid käitumisakte. Funktsionaalsete süsteemide teooria täiendab klassikalist refleksiteooriat kolme momendi kaudu:
- ärritajale reageerimine refleksiteoorias täieneb aferentse sünteesiga funktsionaalsete süsteemide teoorias. See tähendab, et tegevuse algus ei sõltu ainult ärritusest, vaid ka olukorra aferentatsioonist ehk kujunenud suhtumisest erinevatesse olukordadesse, domineerivast motivatsioonist ja mälust;
- erutuse järk-järguline levik refleksiteoorias asendub tegevusresultaadi aktseptori staadiumiga funktsionaalsete süsteemide teoorias. Klassikalise refleksiteooria järgi liigub erutus mööda aferentseid teid pidi meeleelunditest kesknärvisüsteemi ja sealt eferentseid teid pidi elunditele ja kudedele. Funktsionaalsete süsteemide teooria kohaselt toimub igal hetkel tagasiside kaudu tegevuse lõppeesmärgile vastavuse kontroll. See põhineb toimuva tegevuse parameetrite vastavuse võrdlusel kogemuses olevate parameetrite jälgedega analoogilisest tegevusest vastaval hetkel;
- klassikalisest refleksiteooriast tuleneb, et vastusreaktsioon ärritusele ongi tegevusaktide mõte. Funktsionaalsete süsteemide teooria järgi on organismile iga tegevusakti olulisim näitaja tegevuse resultaat.
P. K. Anohini poolt loodud funktsionaalsete süsteemide teoorias vaadeldakse organismi eluavaldusi ehk inimese käitumist lähtudes lõppeesmärgist, milleks on eluks vajalikud kohanemisresultaadid (Anohin, 1968, 1970, 1984). Kohanemisresultaadid tagab organism iseregulatsiooni printsiibi alusel formeeruvate funktsionaalsete süsteemide kaudu. Funktsionaalseid süsteeme moodustavateks teguriteks on organismi vajadused. Funktsionaalne süsteem tähendab füsioloogias ja psühholoogias justkui kindlat blokki koos kuue sõlmstaadiumiga, kuhu ühenduvad valikuliselt organid ja organismis toimuvad protsessid.
- Esimene sõlmstaadium kannab nimetust "aferentne süntees", mis tähendab tekkinud vajadusele võimalike lahenduste leidmist;
- teine sõlmstaadium kannab nimetust "otsuse vastuvõtmine", mis tähendab tekkinud vajaduse rahuldamiseks mitmete lahenduste hulgast ühe valimist;
- kolmas sõlmstaadium kannab nimetust "tegevusresultaadi aktseptor", mis tähendab tekkinud vajaduse rahuldamisega kaasnevate resultaatide ettenägemist, võrreldes hetkel toimuvat kogemuses olevaga;
- neljas sõlmstaadium kannab nimetust "eferentne süntees", mis tähendab tegevusprogrammi täielikku valmisolekut;
- viies sõlmstaadium kannab nimetust "tegevuse resultaat", mille sisuks on tegevusakt;
- kuues sõlmstaadium kannab nimetust "resultaadi parameetrid", mis tähendab tagasisidet ja tegevusakti hinnangut biokeemiliste, bioloogiliste aga ka väliste parameetrite ja muutuste järgi.
Kuigi me biokeemiliste reaktsioonide ja füsioloogiliste protsesside liikumist enda kehas ei taju, võime kõne all olevate sõlmstaadiumite vaheldumist kirjeldada, kui jagame need kahekaupa kolmeks grupiks. Esimesed kaks sõlmstaadiumit tagavad tegevuse programmi formeerumise. Kahes järgmises sõlmstaadiumis toimub tegevuseelse programmi ja tegevuse resultaatide vajadustele vastavuse kontroll. Kahes viimases sõlmstaadiumis realiseeritakse programm tegevuseks ning juhitakse seda tegevuse resultaatide parameetritest tuleneva tagasiside kaudu.