Funktsionaalsete süsteemide teooria

Holistiline printsiip liikumisõpetuses ja kontsentreerumisvõime

Organismi integraalseid ehk holistilisi regulatsioonimehhanisme on analoogiliselt funktsionaalsete süsteemide teooriaga kirjeldatud ka paljudes teistes kaasaja füsioloogia ja psühholoogia koolkondades. Peamiseks funktsionaalsete süsteemide teooria eeliseks loetakse temas kindlate ülesannetega piiritletud, kuigi hüpoteetiliste tegevuse toimumiseks vajalike staadiumite määratlemist. Integraalseid mudeleid käitumisaktide selgitamisel on nimetatud mitmeti. Näiteks N. Bernšteinil (1966) "vajaduste mudel", J. Milleril E. Galanteril, K. Pribramil (1965) "plaan", J. Beritovil (1969) "mudel", L. Krushinskil (1960) "ekstrapolatsiooni refleks", E. Sokolovil (1964) "stiimuli närvimudel", D. Uznadzel (1961) "hoiakuteooria". Organismi käitumisaktide terviklikkust on silmas peetud ka spetsiifilisemate teooriate korral, nagu näiteks  malliteoorias (Eysenck ja Keane, 1995), eksemplariteoorias (Komatsu, 1992), prototüübiteoorias (Komatsu, 1992; Rosch ja Mervis, 1975), tunnusteteoorias (Neisser, 1964), seletusteooriates (Medin ja Wattenmaker, 1987; Murphy ja Medin, 1985; Johnson-Laird, 1983).