Eesmärkide kaardistamine
Kuna püsiv keskendumine eesmärkidele on inimese käitumise põhiline reguleerija, on oluline kasutada eesmärkide kaardistamist, et tugevdada sportlaste enesekindlust ja esinemist võistlustel. Intervjuud treenerite ja sportlastega on näidanud, et keskenduma peaks rohkem esinemiseesmärkidele ja sellest tulenevalt omakorda ka tegevuseesmärkidele, mis aitavad esinemiseesmärke saavutada. Uuringud näitavad, et esinemiseesmärgid ja tegevuseesmärgid mõjutavad positiivselt eneseefektiivsust, kognitiivset ärevusseisundit ja enesekindlust. Oskuslik esinemiseesmärkide järjestus viib selleni, et teatud arenguetapil tekkiva sünergia abil saavutatakse tagajärgeesmärk ehk tipptulemus justkui iseenesest (Thomson, 2004). Tulemustele suunatud eesmärgid võivad tekitada ainult lühiajalist motiveeritust (näit. mõeldes sellele, mis tunne oleks kaotada igipõlisele rivaalile võib motiveerida sportlast treenima ka hooajavälisel ajal). Vahetult enne võistlust tagajärgeesmärkidele keskendumine suurendab ärevust ja ebaoluliste, segavate mõtete tekkimist (näit. liigne muretsemine mängu lõppskoori pärast ja ebapiisav keskendumine sellele, mida hetkel konkreetselt teha). Samal ajal, paljud sportlased lähevad võistlustele strateegiata, lihtsalt ebamäärselt formuleeritud „hästi esinema“ või „võitma“. Kuid alati peaks olemas olema plaan konkreetsete esinemiseesmärkide süsteemi kujul, mis tagab enesekindluse selle kaudu, et on teada, millistele ettevalmistusosadele antud võistlusel põhitähelepanu tuleb suunata, kusjuures eelnevalt on viimastes treeningutes loomulikult sellele ettevalmistusvaldkonnale ka kõige rohkem tähelepanu pööratud.
Kehaline ettevalmistus
Olla heas füüsilises vormis – see on oluline tegur, mis võimaldab tunda ennast enesekindlalt. Enamus sportlastest treenivad aasta läbi, et parandada oma jõu-, kiirus-, vastupidavus- ja kõiki teisi kehalisi võimeid ning nende hinnangu järgi on füüsiline ettevalmistus üks parim enesekindluse allikas.
Kehaline tegevus võistluskontekstis sisaldab ka võistluseelseid rutiine. Kui on teada treeningute võimalused, soojendusaja algus, venitusharjutusteks kuluv aeg, aga ka võistluspaika saabumise ajad, söögiajad jne – see kõik aitab enesekindlust mitte kaotada ning kandub üle ka võistlusolukorrale. Teadmine selle kohta, mis juhtub ja millal juhtub, annab enesekindluse ja liigne pinge kaob.
Pidev ettevalmistus
Kui ettevalmistus on pidev, siis ollakse ka veendunud, et kõik mis on võimalik, on edu tagamiseks tehtud ja see omakorda annab ka enesekindluse. Plaan annab enesekindluse, kuna on teada, mis on konkreetne eesmärk ja mida selle saavutamiseks teha tuleb. Lisaks on maailmaklassi kuuluvad sportlased rõhutanud enesekindluse paranemisel oskuste ja vilumuste pideva lihvimise tähtsust.
Enamikel edukatel olümpiasportlastel on pidevas väljatöötamisfaasis ka alternatiivsed strateegiad võistlusteks, nn plaan „B“, sest hea plaan ei lähtu mitte ainult sinu enda võimetest, vaid ka vastaste omast.
Sotsiaalse keskkonna tugi
Enesekindluse kasvatamisel tuleb arvestada ka sotsiaalse keskkonnaga. Sotsiaalse keskkonna tegurite alla, mis mõjutavad enesekindlust, kuuluvad sotsiaalse toetuse võrgustik, sotsiaalse tagasiside allikad, nende kättesaadavus ja omadused. Sotsiaalse toetuse juures on suur osa juhendaja juhtimisstiilil. Coaching juhtimisstiili eesmärk on tekitada õpilastes sisemine vajadus ja motivatsioon osaleda aktiivselt arenguprotsessis. Treenerid, kes suurendavad selliselt sportlase enda kontrollitaju, suurendavad oma sportlaste enesekindlust rohkem, kui need treenerid, kes kasutavad autokraatlik-demokraatlik skaalal paiknevaid traditsioonilisi juhtimisstiile. Näiteks, kui sportlane ei saa positiivset tagasisidet või tagasiside puudub üldse (puuduvad isegi negatiivsed kommentaarid), võib see mõjuda enesekindlusele negatiivselt.