1. Sissejuhatus

Uuringutest on selgunud, et üks teguritest, mis eristab tippatleete teistest sportlastest, on nende enesekindlus (Jones ja Hardy, 1999; Vealey, 2005). Siinjuures on võistkondliku enesekindluse korral oluline, et võistkonna liikmed tunnetaksid enesekindlust kui abstraktset grupis sisalduvat omadust – see ei moodustu võistkonnaliikmete enesekindluse nö aritmeetilisest summast. Hiljutistest uuringutest on selgunud, et meisterlikkusele suunatud keskkonna (keskendutakse esinemise parandamisele, mitte võitmisele) loomine suurendab grupis sisalduva enesekindluse tunnetuse suurenemist (Magyar, Feltz ja Simpson, 2004). Samuti on teada, et võistlustele järgnev pidev treening on võistkondliku efektiivsuse allikana olulisem, kui viimaselt võistluselt saadud kogemus.

Samal ajal esineb isegi tipptasemel olukordi, kus sportlased kaotavad oma enesekindluse. Näiteks alavormis sportlane teab, et ta ei suuda võimetekohaselt esineda, see viib suurenenud ärevusseisundini, mis vähendab kontsentreerumisvõimet ja selle tulemuseks on omakorda nõrgemad tulemused võistlustel. Tekib justkui nõiaring: ootus ebaõnnestumisest viib tegeliku ebaõnnestumiseni, see omakorda vähendab enesekindlust ning suurendab eeldusi tulevasteks läbikukkumisteks. Negatiivne ootus ehk kartus võimaliku ebaõnnestumise ees viib enesekindluse languseni, mis omakorda loob nn psühholoogilise barjääri.

Enesekindlus ei tulene ainult kas iseloomust või keskkonnast vaid seda vaadeldakse kui kontiinumit, mille ühes otsas on isiksusest- ja teises keskkonnast pärinevad mõjud. Enesekindlust defineeritakse kui inimese usku soovitud tegevust edukalt sooritada.